Peigmehe ema:(

Endal õnneks sellist olukorda ei ole. Küll aga arvan, et ämm süüdistab sind kõiges sellepärast, et nii on palju kergem - st palju kergem on süüdistada kedagi võõrast, et sina ei lase nende pojal nendega suhelda, kui tunnistada endale ausat tõde, et nende oma poeg ei soovigi nendega suhelda ja seda olenemata sellest, milline naine tal on. Ja veelgi raskem on tal näha, et ehk on ka neil (emal-isal) mingi osa (st süü) selles, et nende poeg nendega suhelda ei taha. Aga senikaua kui ta seda ei tunnista, ei leia ta ka tõenäoliselt, et peaks end kuidagi parandama.
Sinu puhul - sina üteld, et utsitad meest oma vanematega suhtlema, aga samas oled sina see, kes neid pulma ei taha. Saan sinust aru - ka ise ei tahaks, et pulmapäüev rikutud saaks - aga ära unusta, et see on sinu ja sinu mehe päev - st et kui temale oleks oluline, et nad oleks seal peol, siis ehk tasuks nad ikkagi kutsuda?! Pane lihtsalt mehe vanemad mehe kõrvale istuma (mitte enda kõrvale - nagu kombeks) või istuge ise hoopis eraldi lauakese taha ja teised külalised olgu eraldi laudades (see sobib muidugi siis, kui laudu tuleb mitu).
Ka endal on äi selline, kes ei suhtle meiega üldse, aga pulma ta tuleb. Minul pole tema vastu midagi, aga mees ise ei taha teda väga pulma, aga me siiski kutsusime ta. Ja minul on ka veel äärmiselt vastik vend, kes võib peo ära rikkuda - aga panen ta endasst võimalikult kaugele istuma ja usun, et ta ei saa meie pidu rikkuda, kui me seda tal teha ei lase ja seega usun, et kõik läheb ideaalselt.

Minu jaoks selles asi ongi, et ämm ise nagu üldse ei pinguta. Samas me ei räägi ju suvalisest inimesest vaid ühe osapoole emast, mis teeb olukorra veel keerulisemaks:(
Kusjuures mõtlesime ka ise seda varianti, et paneme nad mehe kõrvale istuma, see peaks natukenegi asja leevendama:)
Endal kõige muu sebimisega nii palju tegemist, et kuidas seda asja natukenegi parandada, pea täitsa tühi.

Kutse tuleks saata kasvõi ainult viisakuseks, aga saata ta tuleks. Tohutu haava rebiks selline asi muidu iga ema südamesse, kui oma poeg teda laulatuselegi ei kutsu.
Isegi see, kui parim sõber mingi arusaamatu vimka pärast ütleb oma pulma eelneval õhtul, et ära tule, rebib ikkagi ebameeldiva tunde pinnale.
Soovitan teha kõik, et seda ära hoida. Katsuge käituda kasvõi üleni formaalselt - see vähendab pingeid:)
-------------------
1Corinthians 13:13
And now these three remain: faith, hope and love. But the greatest of these is love.:)

Mul oli (on) ka sarnane olukord. Minu soovitus - ole rahulik. Saada talle kutse, olen 100% kindel, et ta tuleb, kuigi hakkab mossitama. Aga tead, kui sul on pulmad, sa oled nii õnnelik, et mitte keegi ei rikku su tuju ära. Meil mehe ema esiteks jäi tseremooniale hiljaks (ja siis me mõtlesime, et ta üldse ei tule), teiseks tal olid nii mõnusad kommentaarid, nagu "pruut on kõhn", "pruut saaks vähemalt solaariumis ära käia, et poleks nii kole valge" ja ne )), aga mida teha, kui inimene on selline. Peamine on et sulle kõik meeldiks, see on ikka sinu päev, mitte mehe ema. Ära pane tähele, ole lihtsalt õnnelik ja naudi.
Aga kui üldse ei kutsu, siis saad palju rohkem negatiivset energiat, sind hakatakse "armastama" veel rohkem.

Kas mees ei saaks kuidagi asju siluda? Sest tundub, et mees ka väga aktiivselt suhet oma vanematega ei silu. Ja vanematele jääb vist mulje, et Sina oled süüdi. Mees tahab kindlasti samamoodi ideaalset päeva ja küllap ta arvestab ka Sinu soovidega. Utsita veel meest vanematega suhtlema..kasvõi selle päeva nimel. Sest ainult temal on see võim asjad oma vanematega korda saada.

"Once in awhile, right in the middle of an ordinary life, love gives us a fairy tale"

Minul oli sama mure, aga enda emaga. Kogu aeg olime rääkinud, et teeks pulmad, aga keda siis kutsuda, et ema-isa peaks kutsuma ju. Kuna ma oma isaga ei suhtle, siis polnud probleem, et ei kutsu, aga ema ju ikka tahaks. Samas tal selline iseloom, et kartsin, et siis on see päev metsa läinud, hakkab tüli norima või nõmedaid asju rääkima ja seetõttu ei tahtnud oma elu ilusamat päeva ära rikkuda muretsedes, et kuidas ta käituda võib. Mees ütles, et ei kutsu teda pulma, aga no oma ema siiski.
Seetõttu meil vedas, et tegime pulmad üldse kahekesi kaugel, kuhu kedagi polnud kutsutud ja ei pidanud muretsema, et eriline päev jääb meelde ema õiendamisega.
Nüüd eelmine nädalavahetus tegime tagant-järgi pulmapeo perele/sõpradele. Kutsusin ka oma ema, ehkki arvasin, et ta ei tule - oleme mehega juba 6 aastat koos olnud ja ta pole praktiliselt kordagi meil külas käinud, küll on haige, küll pole tuju ja muu häda. Arvasin, et seekord jälle hakkab õiendama, et mis pidu ja bla bla bla. Aga üllatuseks vastas ta smsiga, et tahaks ikka tulla, aga oleneb, kas on tööl. Kuni peoni ma rohkem ei kuulnud temast, ei julgenud ka ise uurida, kas tuleb, äkki veel vihastab, et torgin. Samas nagu aeg ju ka mehe vanematega tuttavaks saada. Jõuludel muidu istume mehe vanematega koos ja siis käin eraldi enda ema juures, olen alati unistanud, et võiks ju kõik koos olla. Aga olen alati ema käitumist kartnud - tal võib tuju väga ruttu muutuda, üks hetk on ta väga lahe inimene ja järgmine hetk võib sõnatuks võtta.
Igal juhul uskumatu, aga ta tuli me peole ja kuigi ma terve õhtu hoidsin hinge kinni, et jumal teab, kuidas ta käitub ja siis mul mark sõprade ja mehe vanemate ees...aga ta oli jumala normaalne, ajas terve õhtu juttu mehe emaga ja oli lõpuks pea viimane, kes peolt lahkus. Järgmine päev saatis smsi, et mehe vanemad lahedad ja lahked, et ta kartis, et ülbed on :D Isegi sõbrad ütlesid, et mu ema oli ju normaalne. Kõik ju teavad, et kartsin teda kutsuda. Aga nüüd on nagu üks suur katsumus taas läbitud ja ehk selle aasta jõulud istume kõik koos :)
Nii, et soovitan ikka ämm kutsuda, äkki võtab ka kokku ja on täitsa normaalne, äkki pulmad toovad mõistuse pähe ja ta näeb, et sa oled tema pojaga niikuinii koos ja teist kõigist saab suur ja ühine pere :)

------------------------------------------------------
Inimese geniaalsuse tõendiks peetakse sageli seda, kui ta oskab esitada
küsimusi, millele ise vastata ei oska...

Oleme otsustanud registreerida abielu ainult kahekesi.
Hiljem teeksime kunagi õhtusöögi samas linnas elavate vanematega, kus teavitaksime neile toimunust. Ilus, tore, kas pole..

Probleem:
Mehe ema elab aga teises linnas ning ilmselt tuleb temale uudise teatamine lihtsamalt. Kerge küllaminek magusa ja kihisevaga ja toreda uudisega.
Olen enda jaoks kõik peas välja mõelnud ning ka mees on sellise plaaniga igati nõus, kuid sisimas mind endiselt vaevab see, kas peaksime ka ämmaga midagi pidulikumat tegema.
Fakt on see, et inimesed on erinevad ning vandusin juba siis kui esmakordselt oma tulevase ämmaga kohtusin, et tema minu vanematega EI kohtu. Seega ühine õhtusöök on täielikult välistatud.

Mida teha?
Äkki keegi oskab midagi head soovitada või niisama hea sõna sekka öelda..

oot, ma nüd ei saa nagu hästi pihta:( Kumma vanemaid sa nüüd nagu pelgad enda või mehe oma?

Mina teeksin sellises olukorras vast nii, et selle õige päeva pühendaksin vaid endale ja kallimale. Hiljem,aga määraksin 2 erinevat päeva, kus siis mõlema vanemad saaksid meie üle rõõmustada.
Su ämm on siiski Su mehe ema ja vääriks samasugust kohtlemist nagu Su enda vanemad, ükskõik, siis milline inimene ta on.