Milline on teie laulatus/registreerimine?

Registreerimine toimub Padise mõisas. Kestab ca 20 min (ütles kirikuõpetaja). Muusika sisenedes on "Tuulevaiksel ööl" ja väljudes "Vaid see on armastus". Pruutpaar siseneb koos. Läbi kahe saali viib punane vaip registreerimislaua juurde.
Lilleneiu (kuna meie lapsed nii väiksed, siis on lilleneiuks minu üks parimaid sõbrannasid) ootab minust vasakul, isamees mehest paremal. Peigmehe ema ja tema elukaaslane on lilleneiu kõrval, pruudi ema ja vend on isamehe kõrval. Edasi seisavad sõbrad-tuttavad sellises järjekorras punase vaiba ääres, nagu ise heaks arvavad, selles suhtes, et nagunii meil sõbrad juba suht ühised, ei tee vahet a la pruudi sõbrad v peigmehe sõbrad.
Minu jaoks Õnnepalee variant kukkus ära hetkel kui mehe üks sugulane abiellus ja rääkis hiljem milline konveier seal oli. Ma polnud ise kunagi Õnnepalees registreerimisel käinud, kõik pulmad siiani on olnud registreerimisega kusagil mujal.

Meil toimub Haapsalu Piiskopilinnuses. Kuidas külalised asetsevad, seda hetkelmei tea, kuna fotograaf ja pulmaisa teevad selle ise kohapeal, et valgust vaadata. Meil ju küünlavalgel. Siseneme mehega koos ja meie ees arvatavasti meie lapsed, kellest poeg hoab sõrmustepatja ja tütrel kroonlehtedega korvike. Abiliseks neile arvatavasti minu parim sõbranna. Muusika veel lahtine, kuna selle arutame meie flöödimängijaga aga tahaks celine dioni my heart will go on muusikat kas siis sisenemisel või väljumisel. Hetkel on meil info, et kestab u30min. Ega me ei taha pikka juttu, nii et selles suhtes veel lahtine.

Meil toimub registreerimine Tartu Linnamuuseumis. Sealne saal on minu meelest väga-väga ilus.

Kindlasti siseneme koos, selles pole isegi mingit kahtlust. Minu jaoks on koos sisenemine märk sellest, et ma astume koos ja võrdsetena abiellu.

Muusikalise poole pealt tulevad loodetavasti mu õe viiuldajatest sõbrannad mängima. Kui nad ei saa, siis on mul üks varuvariant ka olemas.

Meil on laulatus Pauluse kirikus. Peig ootab mind altari ees, ta näeb mind siis esimest korda kleidiga. Loodan südamest, et isa viib mind altari ette.
Mu õde ja mehe parim sõber on meiega seal. Ka pisipreili on meiega aga ei tea veel kuidas, kas süles mu õele või on ehk selleks ajaks ise kõndima hakanud :)

Kuna meie registreerimine toimub järve ääres ja varstivalmiva Jääaja Keskuse osa on ka Saadjärvel lõbusõite tegema hakkav suur parv, siis mina tulen koos isaga järvelt parvega ja ta saadab mind mööda paadisilda reg.laua juurde, kus peigmees mind juba ootab.
Muusikalise poole pealt on mul mõtteid, aga need tuleb veel läbi arutada, kui võimalikud need on. Siis on registreerimine ja sõrmuste sõrmepanemise ajaks tuleb mehe õelaps sõrmusepadjaga ja ulatab meile sõrmused.

Mina plaanin teha laulatuse kohalikus rannas mere ääres. Mõtlesin suvel, siis saab valida mitte nii piduliku valge kleidi, pigem sellise õhulise ja romantilise ja mehel ka pigem sellised linast kerged riided. Ja kindlasti paljajalu. Kitarrimuusika, väike suupistelaud šampusega ning hiljem saab ujuma minna. Veel ie tea, palju külalisi kutsume.. pigem väga vähe, ainult kõige lähedasemad. Meil on ka 3-aastane poeg, seega mänguseltsilisi võiks tal rannas ka olla.
See kõik on vaid idee, mõte. Aga selline väikene unistus..:)

Meie registreerimine toimub peokohas maja ees suure tamme all. Peame lootma imeilusale ilmale, sest enne tahame veel ilupilte ka teha.
Miks perbüroos ei taha registreerida? Sest see tundub kuidagi konveieritöö moodi olevat. Kui notar tuleb kohapeale registreerima, on asi kuidagi isiklikum ja keskendutakse just meile. Vande andmine lisaks jah-sõna ütlemisele on küll üsna suurt pingutust nõudev, aga samas väga südamlik ja ilus minu arvates.
Laulatustega on minu arvates nii, et kui inimesed ainult seepärast leeris käivad, et saada abielluda, siis on asi üsna võlts. Olen käinud ühel laulatusel, kus inimesed põhimõtteliselt esimest ja viimast korda siis kirikus käisid ja seda oli kõrvalt kuidagi imelik vaadata. Laulatus on ikka neile, kes ongi kirikuinimesed.

Ahjaa ja meil ikka selline mõte, et inimesed on kõik juba enne meid kohal ja me siis tuleme arvatavasti kitarrihelide saatel, sest pulmaisa kitarrimees on. Mängitav lugu pole veel lõplikult paigas. Midagi jäääärelt arvatavasti või Dagölt. Meil üldse kogu pulmas mängitav muusika eestikeelne on :)

Ojaa. Kiriklik laulatus on küll kaunis aga seda juhul, kui ise ka usud. Mina väiksena unistasin ka kiriklikust laualtusest, kuna 7 aastasena oli lilleneiu Kaarli kirikus ja see oli nii võimas. Mida edasi, seda enam ma veendusin, et meie pere ei ole kiriku inimesed ja ma ei hakka seda ka oma perele peale suruma. Teeme hoopis midagi palju kaunimat. Registreerimine kohas, kus oli meie esimene vanne teineteisele, kui olime vaid nädala koos olnud. Nüüd sellest saanud juba 8 aastat. Ja mis veel ilusamat, kui seal samas anda oma ametlik jah sõna kõikide oluliste inimeste keskel. Meie jaoks on pulm midagi väga olulist ja seda om rakpske kirja panna. Aga meie kidlasti ei tee seda selleks, et nii on vàgev ja see on moes.

Mina olen kristlane ja usun Jumalasse ning austan samuti kristlikke tavasid. Mu vanavanaema oli ja mu vanaema on väga usklikud ja kirikuinimesed, sealt olen minagi kombed külge saanud. Mina tahaks ideaalis samuti kirikus abielluda, et meie liitu just Jumala ees kinnitada. See on minu jaoks midagi suurt ja võimast ja ma tunnen, nagu sellega kaasneks taevaste jõudude heakskiit meie kooselule. Kunagi lapsena ütlesin oma vanavanaemale, et mina leeri küll ei taha minna, aga suureks kasvades muutuvad ka väärtused ja ma tahan leeris käia varem või hiljem.

Reaalsus on aga hoopis teine. Kuna mu mees on ka ristitud ja tema vanemad ja sugulased ikka kohaliku koguduse liikmed, siis mu mees ise ei ole just suur Jumalasse uskuja. Ta ilmselt usub ka mingit kõrgemat jõudu, kuid pole seda endale selgeks suutnud teha, et millesse täpsemalt. Ja kuna tema oli vahepeal väga leeritamise vastu, siis ma ei tihkanud talle peale ka käia. Kuna usk ei ole selline asi, mida saaks teisele inimesele peale pressida, siis kompromissiks teeme lihtsalt ilmaliku laulatuse.

Nüüd mõned kuud varem on mu mees muidugi rääkinud, et millal leeri peaks minema ja mis kiriklik laulatus maksab jne, aga oleme sellega nagunii juba hiljaks jäänud.

Arvan nii, et kui temal tuleb tunne, et nüüd võiks ka Jumala ees oma liitu kinnitada, siis teeme selle ära. Kirik meil eest ära ei jookse ja pigem ma ootan, kui et vägisi vastu tahtmist seal võltsi jumalakummardamist pealt vaatan.

Ei meeldi ka mulle, kui inimesed lasevad ennast ristida ja leeritada ainult selleks, et kirikus abielluda on lahe. Inimestel võiks kiriku vastu ikka mingi austus olla ja kõik peaksid teadma, mida kirikuskäimine ja seal laulatamine tähendab. See pole mingi naljategemise koht, et oo, oleme ägedad, teeme kirikus pulmad...

Nõustun nendega, kes arvavad, et kiriklik laulatus on usklike inimeste pärusmaa. Meie jumalat ega jõude ega midagi ei usu (meid vist võib küll nimetada ateistideks), seega kirikus käime vaid turismi-, kunsti-, ajaloo-, muusikahuvi korras :). Austan teiste inimeste suhteid oma usu ja veendumustega ning pean "ilu pärast" kirikus abiellumist silmakirjalikuks. Ka kirkust väljas on niiiii palju kauned kohti, kus teineteisele abielutõotusi anda :).

Mina tahtsin kunagi Haapsalu kirikus. Olen ise haalpsalust pärit ja minu arust on see väga kaunis kirik. Kuna aga me kumbki ei ole leeritatud ja ristitud, siis ainult pulmade pärast on see meie arust silmakirjalik. Haapsalus on õnneks kauneid kohti piisavalt, kus saab kaunid pulmad.