Tõotus

Ma olen üldiselt aru saanud, et see tõotusevärk on vabatahtlik. Meie näiteks ei plaani küll midagi sellist, aga meil on ka kiriklik laulatus, kus asjad on üsna konkreetselt paigas ja jutumees on ikka õpetaja :) Kuigi ilmselt saaks ka siin mingi oma väikse tõotuse sisse pressida, aga me ei tee seda.

Meil ei ole ka tõotusi teiśte ees. See ikka jälle selline filmidest ja ameerika värk. Ja vaevalt et see tõotus nüüd läbi löriseva ( õnnepisaratest) nina nüüd nii romantiline kuulata on!! Aga kindlasti on ka tugeva närviga pruutpaare, kellel see suurepäraselt ja selgelt välja tuleb.

Huh, kui palju kergem mul hakkas, teades, et see polegi "täiesti tavaline ja peaaegu et kohustuslik komme" :D

Kirikute kohta öelda ei oska, aga per.büroodes ja enamasti ka väljas registreerimise puhul piisab "jah" sõnast. Meie tahtsime siiski tõotust anda, samas mees ei olnud nõus ise vannet kirjutama, kuna ta ütles, et ei oskaks kõiki tundeid sõnadesse panna. Seega, me kordasime registreerija järel sellist kõnet (osade kaupa):

Mina xxx, võtan Sinu, xxx, oma seaduslikuks abikaasaks. Luban hoida ja armastada Sind ja meie poega õnnes ja õnnetuses, rikkuses ja vaesuses, terve ja haigena kuni oma elupäevade lõpuni.

Remember - dream is a serious thing....
23-08-08

Kirikus piisab täpselt samuti jah-sõnast. Pigem on selle koha peal rohkem mänguruumi vist perekonnaseisuametis.

meil ka pole tõotusi ja puudust ka ei tunne. Sest sõbranna pulmas mõlemad löristasid nutta kui tõotusi ütlesid ja aru ei saanud mitte keegi essugi, seega kui tahan võin hiljem õhtul oma tõotused kahekesi talle öelda :D