Miks üks mees toob niisama lilli, aga teine ei mäleta pulma-aastapäevagi?

Mul on väga hooliv ja tähelepanelik mees, kes toob lilli ka siis kui selleks otseselt põhjust pole, jätab mulle armsaid kirjakesi ja valab mind komplimentidega üle. See on see koht, kus ma peaksin ütlema, et oleme koos olnud kuus kuud, eks? Tegelikult oleme me juba 12 aastat abielus ja meil on kolm last.

On levinud arusaam, et mees viitsib esimestel aastatel pingutada ja siis tekib rutiin, mil lilled ja seks jäävad tähtpäevadeks. Mulle pole see ikka veel jõudnud pähe mahtuda — miks üldse olla koos inimesega, kes sind enda kõrval ei märkagi? Ma ei taha iga päev kingitusi ja lilli ega nuru komplimente, aga ma saan neid piisavalt ja pole kunagi pidanud mõtlema, kas mu mees peab mind veel ilusaks, seksikaks… ta näitab mulle pidevalt, et peab.

Aastatega olen aga aru saanud, et teiste naiste seltskonnas ei ole sobilik rääkida, kui tore, armas ja hooliv abikaasa mul on. Sest ühelgi mu sõbrannal ei ole niimoodi vedanud, isegi tuttaval mitte. Ikka kostab “ahah, nojah, ma sain viimati lilli pulma-aastapäeval ja siis ka päev hiljem… ” või “issake, minu mees vaatab juba ammu teisi naisi.” Miks? MIKS!? Ma ei taha uskuda, et see ongi suhe — esialgne särts, sära ja rõõm kustub ja edasi lihtsalt tiksutakse oma elupäevad teineteise kõrval lõpuni…

Aga selliseid paare on nii palju! Naine ei ootagi enam mingit tähelepanu, mees unustab, et tal üldse naine on. Miks inimesed siis üldse koos on? Naised, miks te lepite meestega, kes teid unustavad, tähele ei pane, kes teid ei hinda? Kas selle pärast, et te ei taha olla lahutatud? Ehk mugavusest? Miks? Ja miks mehed nii erinevad on, kas asi on kasvatuses? Äkki ühed lihtsalt armastavad rohkem kui teised? Samas, siis jääb ju mulje, et enamus mehi nagu väga ei armastagi...