abielu ja gümnaasium?

Usu mind, abiellumise pärast sind küll keegi koolist ära ei aja. Kuidas Sa üldse sellise mõtte peale said tulla!??!?! - müstika

Ega see minu mõte ole.
Ema hakkas ajama:S Ta lihtsalt muretseb mu koolitee pärast, mis aga pooleli kohe kindlasti EI jää:)
Otsisin kõikjalt, haridusministeeriumi lehelt, kooli kohulehelt, kusagil polnud kirjas midagi selle kohta. Niisiis rahu mu südamele:D

Kindluse mõttes tahtsin ikka üle küsida.
Kaasa arvas ka, et tegu on ikka erakordse müstikaga sel juhul

-------------------
1Corinthians 13:13
And now these three remain: faith, hope and love. But the greatest of these is love.:)

Ei no gümnaasiumist sellepärast küll ringi ei tõsteta - siis peaks ju kõik need ka ära sealt saatma, kes on lapse saanud..
Õhtukool nendele, kes vanuse poolest on üle - ehk siis näiteks 18-aastane 9ndasse klassi ei saa gümnaasiumis.

Mina lähen 11-sse klassi ja sügisel pulmad:) Võin kindlalt öelda, et peale pulmi minu koolielus ei muutu midagi! Nii, et kui on soovis siis võite julgelt abieluda!
Edu ja Jaksu!(:

Mida ei saa üksi, saab koos!
Meie kaunis päev 25.10.2008(:

See ei ole kohe kindlasti nii. Saad ilusti oma kooli lõpetada.

Remember - dream is a serious thing....
23-08-08

Heh, see küll puhta müüt! Nii et HÕISSA PULMAD!

Endaga põhimõtteliselt sama lugu;) 11ja 12 klassi vahel mul:)
-------------------
1Corinthians 13:13
And now these three remain: faith, hope and love. But the greatest of these is love.:)

Vene ajal oli vist selline mõtlemine, et lapsed, abielu ja gümnaasium ei käi kokku. Tänapäeval pole see kellegi asi, kui sa ise ainult koolis hakkama saad.

Eks ema tahtis sulle öelda, et vara veel abielluda.... Ma ei usu, et need "veneaegsed arusaamised", et gümnaasium, abielu ja lapsed ei sobi kokku, oleksid tänaseks kuhugi aegade hämarusse vajunud. Vastupidi, nüüd abiellutakse ju pigem hiljem ja esmasünnitajate vanus tõuseb kogu aeg (mis muidugi ei ole ka ideaalne, kui see juba teises äärmuses on). Olen kindel, et minu õpetajad oleksid abielus tüdruku üle gümnaasiumis iga päev nalja teinud ja klassikaaslased niisamuti (arvan, et sellise sõbraliku norimisega pead kohe alguses arvestama....).

Mina sinu asemel ootaks natuke, l6petaks kooli 2ra ja siis abielluks. Ei ole ju nii kiire selle asjaga? Tehke praegu parem v2ike kihluspidu, kus suguv6sasid tutvustate, kui t6esti nii v2ga tahate pidu. Ma saan su ema murest t2iesti aru - pulma2revus kindlasti ei aita kaasa koolit88le keskendumisele.

Pidu peoks. Pulmad on eelkõige iseendale, ehk siis pruutpaarile.
Kihluspidu tuleb nii, et naa kuna meie vanemad üksteist tunnevad vaid nägupidi ja seegi kahtluse all.
Kui ma ütleks sulle midagi, siis võibolla sa mõistaksid? Me oleme kristlased ja ei taha elada vastupidiselt nendele põhimõtetele, mis meil on. Sealhulgas kooselu, laste saamine ja see, mis sellele viimasele eelneb.
Olen näinud ja näen edaspidigi palju "peresid", kes lihtsalt elavad koos. Neil on ka jba lapsed. Nii mõnigi on öelnud, et mis neist pulmadest ja abielust enam.
Maailma jaoks on see enamjaolt vaid paber ja ühine perekonnanimi. Meie jaoks on see aga kõige uue algus:)
Noh, pulmaärevusega saan hakkama. Olen harjunud pideva pinge ja aktiivsusega kooli ajal (ajaleht, trennid, koorid, noorteürituste korraldamine jm) ning aastaks mõne neist tahaplaaile lükkamine, kui muidu ei saa poleks üldse suur probleem.
Ema süda tunneb alati muret ja kavatsen teha pea kõik, et see ei peaks muretsema:) Õnneks tean, et emad tahavad alati, et nende lapsed oleksid üle kõige õnnelikud:)

-------------------
1Corinthians 13:13
And now these three remain: faith, hope and love. But the greatest of these is love.:)

Minul on õnneks klassi ja õpetajatega vedanud:)
Klassikaaslased on kõik tohutult positiivsed ja hoiavad kokku. Õpetajatest nõidu meil ka ei esine. Need lihtsalt kaovad vähem kui aastaga nelja tuule teed.

Küsisin emalt tasapisi üle selle arvamuse kohta. Ta tõi mulle näite oma kooliajast, kus üks tüdruk pidi seepärast lahkuma, et kooli juhtkond sundis. Seda ta olevatki kartnud. Muidu on tegelikult täiesti poolt ning muljetab minuga isegi oma pulmast ja tuttavate pulmadest.

Laste saamisele ma gümnaasiumis ei mõtlegi. Kõige maksimaalsem versioon oleks see, et lõpetamisel on pisike punu ees, kuid mitte nii palju, et peaks erisuuruses kleidi ostma. Pärast gümnaasiumi lõppu on plaanis last saada ning aasta pärast seda minna haridust edasi omandama ülikooli;)
-------------------
1Corinthians 13:13
And now these three remain: faith, hope and love. But the greatest of these is love.:)

Julged tüdrukud, mis ma oskan öelda. Ma olin lõpuklassis veel küll niipalju laps, et abiellumine oleks olnud väga suur viga, suuremalt jaolt just arvestades tolleaegset poiss-sõpra.
Olen ehk viimase aasta-pooleteise jooksul hakanud aru saama, mida ma tahan ja millised on mu tulevikuplaanid, gümnaasiumist möödas üle kolme aasta praeguseks. Ei kujuta ette, et nii suure ja tähtsa sammu oleksin võtnud vastu ilma, et oleksin saanud täiskasvanuks. Ja gümnaasiumieas noor ei ole minu meelest paraku mitte kunagi 100% lõpuni täiskasvanu, sest see koolimaailm ei lase lihtsalt väga täiskasvanuks saada.

Ei no loomulikult on vaateid erinevaid ja igayks peab l6ppude l6puks ise otsustama, mis neile hea on. Aga nagu Liiska juba mainis, ka mina pean tunnistama, et olen praegu t2nulik, et oma keskkooliaegse pikaaegse (5 aastat) kallimaga abieluni ei j6udnud. Meie suhe sai alguse kui olin 16 ja oleks ta omal ajal mind naiseks palunud, oleksin k6hklematult jah 8elnud. Esimene armastus on juba kord selline. Aga inimese isiksus muutub uskumatult palju, ja seda eriti just vanuses 17-22. J22b yle vaid loota, et teie isiksused arenevad yhes suunas. Julge tegu on see abiellumine sinu poolt, aga soovin 6nne ja edu!

eks ole nats õige, et isiksus muutub aga vahest muutuvad mõlema isiksused just positiivselt:) Mina sain oma abikaasaga tuttavaks, kui olime 16, nägime esimest korda minu 17. aasta sünnipäeval ja peale seda jäimegi kokku. Sai 1,5 aastat elatud kaugsuhtes ja see ainult tugevdas meie armastust ja nüüd olemegi kuu aega õnnelikult abielus:)

tuleb lihtsalt südame ja mõistuse järgi talitada ja see lause on õige, et kuskil on igaühe jaoks see õige ja ainus:)

Ma ei saa sellest aru, et usulisi põhjuseid siin mängu tuua on ju mõttetu ... Ei ole ju nii, et on variant gümnaasiumis abielluda VÕI elada siis nö. patuelu ehk abiellumata koos. On ju veel variant, et elate kumbki oma vanemate juures ja saate suureks ja siis vaatate edasi. Ei ole ju ainult kahte äärmust, vahepealne variant on ka olemas ja seda ma pole kuulnud, et usk keelaks inimestel nö.käia, millega ei pea ju kaasnema füüsilisi suhteid. Küsimus on ilmselt ikka iseenese kannatlikkuses.

Mina ei tahtnud kindlasti abielluda ei gümnaasiumis ega kohe pärast gümnaasiumi, aga kolm kuud pärast lõputunnistuse saamist kolisime kokku küll. Samas olin ma kindlalt otsustanud, et enne saagu ikka kool läbi ja siis hakkan täiskasvanu elu elama.
Ja mul pole veel olnud au kohata kedagi, kes keskkooli lõpetades oleks vankumatult väljakujunenud isiksus.

Veits offtopicut ka, aga muide täiskasvanute gümnaasiumid ja õhtukoolid on täiesti normaalsed koolid ja on veider kedagi sellega hirmutada :D
Ise lõpetasin oma koolitee küll tavalises üldhariduskoolis, aga raske puberteedi pärast käisin vahepeal aasta täiskasvanute gümnaasiumis ja kuna seal on enamasti väiksemad klassid, jõuab õpetaja igas aines ühe õpilasega rohkem tegeleda kui suurte klassidega üldhariduskoolides.
Ainuke veider asi mulle, tollal 16aastasele, oli istuda kõrvuti pingis suurte kõhtudega tüdrukutega või see, kui keegi lapse tundidesse kaasa võttis. Tagantjärele olen rahul, et sinna sattusin, kuigi kindlasti oleks olnud arukam viisakalt ühes koolis püsida. Aga seal nägin maailma sellistest aspektidest, millele tavaline 16aastane mõeldagi ei oska ja see aitas end kokku võtta ja tänu sellele ilmselt arenesin kiiremini ka ja sain oma jubedast pubekaeast üle.

No meil töö juures tüdruk, kellel vanust 19 ja sel kevadel abiellus juba II korda :)
Seega mina 30sena olen ikka täiesti ajast maha jäänud.
Aga inimeste arengutase on erinev, olen näinud ka 10 a abielus olnuid ja nende abiellumine jäi ka 18.a. vanusesse. Nii et julge pealehakkamine võib olla teinekord pool võitu. Ise ajale tagasi mõeldes kindlasti valmis poleks olnud.

Loomulikult mõtted muutuvad ja nii.
Kuid inimesed arenevad erinevalt ja kedagi pole võimalik sama mõõdupuuga mõõta.
:)Meie oleme oma otsuses kindlad.
Homme on kihlus. Minu sünnipäev loomulikult ka. Ei jõua ära oodata seda imelist päeva. Äi kinkis limusiini selleks ajaks ning ma tohutult ootan, mis peig välja nuputas selleks puhuks:)

-------------------
1Corinthians 13:13
And now these three remain: faith, hope and love. But the greatest of these is love.:)

Ma ei ole päris ausalt ka sellest kunagi aru saanud,kuidas saab kihlust ette teada, pruut siis. Kuidas teil see täpsemalt käis?

hehe...vat mina ka ei mõista. Mees ütleb, et kallis 20.augustil on meil kihlus ja kingin Sulle kihlasõrmuse? See ikka peaks tõelise üllatusena... Väga imelik...

Ka minul selline positiivne kogemus. Kohtusime kui mina olin 16 ja mees aastake vanem. Elasime samamoodi 1,5a. kaugsuhtes ja tänaseks ligi 6,5 aastat hiljem saab üsna pea 2 kuud sellest päevast, kui saan oma kallimat nimetada ABIKAASAKS.
Aga peale gümnaasiumi, me kindlasti poleks abielludnud. Arvan, et enne võiks olla koht kus kahekesi elada ja mingid võimalused iseseisvaks eluks (töö, kodu jne). Kui oled nii täiskasvanu, et abielluda, peaks olema nii täiskasvanu, et ennast ülalpidada. (Rõhutan siin sõna ENNAST, mitte mees/vanemad ei pea Sind üleval). Aga see on minu arvamus.

Ei, tegelikult palus ta mind naiseks juba enne jõule. Kuid tahtsime, et kihlus ei oleks nii pikk. Iseendi jaoks oli see teada, kuid teistele tuli see üllatusena. Mõlesime pikalt, et millal siis see avalikult välja kuulutada. Leidsime, et üks aasta on ideaalne aeg olla kihlatud. Pikem on nagu juba kergelt kahtlaselt pikk ja lühem ei meeldinud.
Mina lasin mehel kõik ise ära korraldada, mis kihlusse puutus. Eile oli see päev siis -võrratu:) Meie marsruudist ei teadnud ma midagi ning kõik oli täielik üllatus.
Kihlus on kiriklikult väljakuulutamine, kui nüüd vanade juurte juurde minna. Kihlus öeldi avalikult kantslis välja ja see oli siis avalik ja kõikidele teada. Meid kuulutatakse välja aga ametlikult alles 24dal, kuna 20s pole pühapäev:) Nüüd võime me õigusega öelda, et see siin on minu kihlatu:)

-------------------
1Corinthians 13:13
And now these three remain: faith, hope and love. But the greatest of these is love.:)

Vot nüüd läheb juba huvitavaks. Äkki Sa kirjutad pikemalt oma kihluspäevast?
Kui suisa kiriklikult, siis ma vist hakkan natuke isegi mõistma :)

Tõeliselt huvitav, kena ja eriline oli teie kihlus:)

OK, kihlumine kihlumiseks, aga mind ärritab siiski neiu teemaalgataja suhtumine, kes pillub selliseid lauseid nagu on see: "Olen näinud ja näen edaspidigi palju "peresid", kes lihtsalt elavad koos. Neil on ka jba lapsed."
Ma ei saa aru, kas kirikus õpetatakse kitsarinnalisust ja nulltolerantsi teistsuguse maailmavaate suhtes? Miks Sa nimetad inimesi, kelle maailmavaade ei ühti Sinu omaga, "peredeks"? Miks nad jutumärkides on? Ma sain aru, et usk üldiselt sisaldab endas ka mõistmist ja arusaamist kaasinimeste suhtes, aga ilmselt siis siinkohal paistabki välja see, et Sa siiski alles gümnaasiumis käid.
See on ju iga inimese isiklik otsus, kas ta tahab abielluda või ei taha. Minu meelest on ilus see, kui kaks inimest teineteist leiavad, üksteist hoiavad ja armastavad ja lapsi saavad. Kui nad ei taha olla abielus, siis mis sellest? Mis olulisem on, kas abielu või armastus?

Kusjuures see pole esimene kord, kus kuulen kuidas nö paduusklikud on äärmiselt skeptilised teiste inimeste suhtes, kes ei ela oma elu nii nagu nemad. Minu jaoks väga müstiline, sest kuigi ma ei ole nonde usklike mõistes usklik, siis ma usun Jumalasse, aga samavõrd usun ma armastusse ja andestamisse ja tolerantsusesse. Igal pühapäeval kirikus käiate kohta seda teinekord siiski öelda ei saa.

Minule on perekond alati olnud kindla piiriga. Vanemad on abielus ning ka lapsed tunnevad end seetõttu julgemalt. Tänapäeval on lihtsalt tohutult palju neid, kes elavad sutsu aega koos, saavad lapse ja lühikese aja pärast on taas tegu üksikvanematega. Abielu liidab inimesi rohkem ühte. Kasvõi mõte või hoiak selle suhtes. Ei pea tõesti päevapealt abielluma, kuid üksteise eest hoolitsemine sellel tasemel ühendab ja tuleb kasuks. Mis mõtted tekivad sinus, kui lihtsalt käivad inimesed saavad niiöelda apsakana lapse. Loomulikult tekib mure tolle pisikese elutee ja tuleviku pärast ning kui vanemad ei hoia üksteist, pole lootustki paremaks eluks.
Mu enda tutvusringkonnas olid poiss ja tüdruk, kes käisid juba üsna pikka aega, (tänapäeva mastaabis on 2 aastat juba väga pikk aeg). Äkitselt jäi tüdruk last ootama. Oli ta siis veel 15 ja käis 9ndas. Kuidagiviisi suutis ta põhikooli lõpetada ja lapsega hakkama saada. Siis oli tema kutt veel neiu kõrval. Kuid juba siis kui laps oli väike, hakkas ta tähtsaks pidama kõike muud. Lapsevankri jaoks soetatud raha eest ostis ta hoopis omale odava panni(loe: auto) ning lapsevanker saadi tuttavate käest seetõttu. Tüdruk leppis sellega. Aasta pärast jäi tüdruk taas lapseootele ning senine armastava südamega poiss oli kui tina tuhka kadunud. Küla pealt järgmist neidu ootamas. Võin julgelt öelda, et too tüdruk soovis luua oma lastele ilusat kodu, koos armastava isaga. Nüüd on sellest järgi vaid palju muresid ja vaid unistus. Suhteliselt raske on leida noores eas omale kaasat, kes oleks nõus juba olemasoleva kahe isaga. Erandeid on loomulikult alati. Just selline seik on minu silmis lihtsalt kooselavate vanemate ja laste mainet veidi alla kiskunud.
(Tegu oli noorte inimestega. Tüdruk oli esimest last saades 16 ja poiss temast ~3aastat vanem.) Nagu ma juba enne mainisin: Alati on erandeid. Seega ei pea veidi vanemad inimesed ja hingelt noored kõik sellised olema.
Nad on "pered", sest seaduse ees ei ole nad abikaasad. Väga tihti kuulen neid aga ütlevat, et see on mu mees ja see mu naine. Kui nüüd aus olla, siis tänapäeva noorte släng on selline... "Kus su "mees" on?" kiputakse tihtilugu küsima sõbranna kuti asukoha kohta. Abielu, mis neid aga ametlikult meheks ja naiseks liidab, puudub. Isegi igasugune tulevikuplaan selles suhtes. Viimasel ajal on see aga eriti levinud ka vanemate seas.

Alati on tähtsam armastus. Selles on sul tõesti õigus. Ning seetõttu ei tohiks lasta end kõigutada sellest, mida keegi teine arvab, kas siis foorumis, ajalehes või reklaamplakatitel. Kuid armastus ka oma lastele kindlama tuleviku suhtes on ka alati tähtis:)

Niisiis: rahu, rahu, ainult rahu. :)

Kõik kristlased ei olegi ühesugused. Keegi ei saa sinu usku mõõta, sest meil on omad "sentimeetrid", millega kõike vaatame.

Vabandan nende ees, kes end solvatuna tundsid.
-------------------
1Corinthians 13:13
And now these three remain: faith, hope and love. But the greatest of these is love.:)

Selles loos noortest tüdrukust ja poisist ei muutuks mitte midagi, kui nad oleksid abielus. Nad oleksid samad inimesed ja oleksid käitunud samamoodi. Poisil on aga nii või naa kohustus hoolitseda oma laste eest, abielu jällegi ei muudaks midagi.

Remember - dream is a serious thing....
23-08-08

Kullake, Sa oled ikka väga naiivne, kui arvad, et abiellumine tagab lastele mingi kindlustunde ... Ei mäletagi, millal viimati miskit nii sinisilmset kuulsin. Ilus muidugi, kui keegi millessegi sellisesse usub, paraku aga on reaalsus midagi hoopis muud.
Mu vanemad olid ka kunagi abielus, oma isaga pole ma kunagi koos elanud. Suhtleme küll ja ta on alati olemas, aga mingit kindlustunnet see abielu mulle küll ei andnud.

Ja Sa kirjutasid loo sellest kahest noorest inimesest nii nagu oleks vaid see poiss valesti käitunud. Poiss käitus minu meelest nagu ehtne pubekas, ebaküps inimene. 19aastane poiss ei ole täiskasvanu, päris kindlasti ei ole. Loomulik, et tal tuleb paanika ja segadus ja hirm ja kui ei ole sellega kellegi poole pöörduda, siis leiabki ta, et lihtsam on minema joosta. Siin ilmselt ristuvad nüüd kaks teed: õpin sotsiaalpedagoogiks ja tean, kuidas sääraste noortega tegeldakse, Sinu maailmavaade aga ilmselt ütleb, et hambad ristis pea vastu ja sea teisi endast ettepoole. Minule on õpetatud veidi teist käitumist selles olukorras.
Rumal oli muide ka see tüdruk, või siis sooviski ta nii noores eas lapsi? Kahte järjest? Oleks ju võinud ettevaatlikum olla, mis on küll kindlasti tagantjärele tarkus praegu, aga oluline just sellepärast, et ei ole nii, et hea jobu kutt, tema on kõiges süüdi. Ja auto on minu meelest üks väga kasulik ost, kui laps peres on.

See kõik, millest Sa selle kahe noore inimese näitel kirjutad, võib muide vabalt juhtuda ka Sinu endaga, seepärast ma soovitaks tungivalt, et vähem kriitikat teiste inimeste suhtes.

Ja muide kõigil on vabadus öelda, et see on minu mees ja see on minu naine. "Mees" ja "naine" ei ole "abikaasa" sünonüümid, oled asjast natu valesti aru saanud. Ilma abieluta abikaasaks nimetada on veider, öelda "minu mees" v "minu naine" on täiesti okei.