ÄREVUS

Minul siiamaani veel ärevust sees ei ole olnud- pulmad ka alles augustis. Võib-olla kihlumise järel (2011.a lõpus), kui hakkasin uurima peokohti jms tekkis ärevus,et me ei leiagi omale sobivat kohta ja pulmaisa ja bändi jne. Tänaseks on põhiasjad paigas ja rahu südames.

Aga pulmadest rääkida tahaks küll, aga keegi ei tea veel meie plaanist midagi. Tahame kutsete üleandmisel selle teatavaks teha:)

Minul nüüdseks ärevus möödas. Ei saanud magadagi, kogu aeg ketrasin pulmapäeva mõtetes läbi, et jumala eest midagi kahe silma vahele ei jää.
Usun, et mu sõbrannal kõrini juba mu pulmaplaanide ja ettevalmistuse juttudest :) Tahaks ju kellegagi ikkagi arutada :)

Minul oli vahepeal suurem ärevus, siis kui suuremad asjad väga paigas polnud. Nüüd olen juba maha rahunenud. Eks näis, mis siis saab, kui pulmapäev juba väga lähedal on.

Ausalt öeldes, mina väga palju pulmadest rääkida ei tahagi, nii kui nii mõtlen sellele päris palju, ei taha, et kõik ka selle ümber tiirleks. Ja oma vajaduse pulmdest muljetada saan väga edukalt siin foorumis ära rahuldada.

Mul ei ole ka veel ärevust. Rääkida... ja seda võiks ikka, kuigi sügisel, kui ettepanek tehti, tahtsin ikka tunduvalt rohkem. Siis oli korraks plaan, et me ei räägi kellelegi ja ka alles kutsetega saavad teada, aga ca 2 tundi pidasin vastu ja siis ütlesin mehele, et ei, ma tahan kohe kõigile pasundada :D Kuupäeva aga teavad paar inimest, teised saavad seda teada kutse pealt.

Minul oli ärevus, kui hakkasime planeerima. See, kas enne pulmi ka ärevus on, seda saab juunis teada.

Mul pole küll veel mingit ärevust, aga nädal veel aega ka :)

Minul ka ärevust polnud pärast ettepanekut ("Tead, mis ma mõelnud olen? Teeme järgmisel suvel pulmad!" Mina: "Jah!"), pigem selline suur rõõm ja rahu südames.
Leppisime ka algul kokku, et alles kutsete jagamisega saavad inimesed teada. Kuid noh, peigmees rääkis kohe praktiliselt järgmisel päeval oma sõpradele ja tööökaaslastele. Ja lõpuks olid minu sõbrad minu peale solvunud, et polnud sellest minu käest kuulnud. Loomulikult sai peigmees korraliku peapesu selle eest :) Aga ma andestasin kohe, kui ta ütles, et tal lihtsalt nii hea meel, et pidi kõigile rääkima.

Ja ise ma eriti ei räägi, teadlikult hoian tagasi. Kardan ka, et ehk tüütan oma vatramisega plaanidest ja korraldusest ja muredest oma sõbrad ära. Kui ise aga küsivad, no siis ju võib .)

Minu kaasa rääkis ka algul kõik oma töökaaslastele ja sõpradele ära, kuigi oli plaan et üllatame kõiki....nüüd aga ongi seis selline et mõned üksikud teavad ja mõned ei tea..kuigi vahest mulle tundub et ta sõbrad teadsid isegi minust varem, et abiellume :D:D

Kui plaani võtsime, et suvel abielluda... oli meeletu ärevus... koguaeg tahtsin pulmade kohta infot otsida jne jne, leppisime samuti kokku, et ei räägi kellelegi, aga mees tööl töökaaslastega rääkinud, et plaanib abielluda, mina ühega rääkinud, kaugema sugulasega, kes ka juba abielus ise ja kellel alati supper head ideed ja siis vahel jutlen planeerimis teemal temaga;) Aga keegi teine ei tea, saavad samuti üllatusena kutse ja sealt teada siis kogu info ja muu.

Mul õnnestus tänane öö väherdes ja sipeldes mööda saata. Lolli peaga vaatasin enne magama minekut paar osa siin eelmisest teemas soovitatud, Say yes to the dress. Ja otseloomulikult nägin ma unes, kuidas minu hetkel lemmik lõige ei sobinud mu selga mitte üks raas ja üleüldse ei leia endale ilusat kleiti :(. Ja siis hommikul äkrasin kella 6 ajal üles ja siis ei saanud magama jääda, pablasin kutsete pärast. Posti teel saates võivad viga saada :S Pulmadeni on hetkel jäänud 104 päeva. Paanika käib ikka hooti, kui miski hakkab väheke kihva minema. Ma arvan, et mul kleidimure sellepärast nüüd päevakorral, et paari nädala pärast peaksin ma suhteliselt väikeses ajaaugus suutma ta ära osta. Kui kaua kulus teil kleitide proovimise ja salongide kammimise peale ? Meil on kleidi, ülikonna ja sõrmuste leidmiseks ja soetamiseks aega 2 päeva :S.

Minul on ärevus pidevalt peal. Näen unes, et on meie pulmapäev ja midagi ei ole...ei lilli,tegijaid,kleiti. Viimasel ajal on tulnud ka seda ette, et raske on uinuda kuna pidevalt mõtlen pulmade peale. Aga peamiselt olen väga põnevil, rahul ja õnnelik, et varsti on meie pulmad.

Mina nimetaks enda ärevust "ärevusehoogudeks" Mingi periood mõtlen, et aega on ja võtan asja rahulikult. Siis jälle leian ennast mõtlemast, et vaja seda ja toda jne teha, et appi ma ei jõua.

Aga tegelt on see kõik nii tore ja kindlasti tuleb olema ilus päev

Mina ikka lähen järjest rohkem ärevile, et raske on juba olla. Veel on 4 kuud aega, aga ma olen juba kõikvõimalikud ststenaariumid oma mõttes läbi mänginud ja ma tunnen, kuidas mu närvid paisuvad ja paisuvad ja ma varsti vist plahvatan. Praegu tegelen nii paljude asjadega ka korraga, et kogu see organiseerimine on ka päris võhmale võtnud. Natuke olen väsinud, aga pisut ka põnevil ja hetkel pingul nagu pillikeel :D

Aga mul o täiesti savi juba asjadest. Ehk ka selle pärast, et me ei tee pulmapidu vaid registreerimine ja tordi sõömine. Ootan lihtsalt päeva ja kui suve kaup müügis, siis veel riideid ja jalatseid vaja muretseda. Hetkel aga ei muretse, kuna leian, et sellega on terve pere stressis ja seda ei ole vaja.

Meil on pulmad laupäeval ja ärevust kui sellist pole veel tekkinud. Aga ju see on seetõttu, et seda planeerimise aega pole nagu eriti olnudki (detsembri lõpus sain sõrmuse sõrme, jaanuari lõpus ostsin kleidi ja peale kleidi ostu hakkas organiseerimine pihta), koguaeg on vaja midagi teha ja pole aega ärevusel tekkidagi. Meil on kuidagi hästi läinud, kõik asjad lahenevad nagu iseenesest.

Samas paar korda planeerimise alguses olen selliseid unenägusid näinud, et on pulmapäeva hommik ja meil pole autot või peigmees on mingite eriti huvitavate riietega pulmas :D

Loodan, et ma nii tuim ka pole, et reedel ärevust sisse ei tule:D

Ma ei saa öelda, et mul täitsa savi oleks, aga üsna rahulikult võtan pulmadega sahmerdamist praegu küll. Kogu aur läheb töö ja kooli peale.

Ja mina tundun kõigi kõrval siis eriline närvipundar, endal veel mitu kuud pulmadeni aega :D Mis must siis veel eelmisel õhtul saab?! Kuna mul on kliendipõhine töö ja ma suhtlen iga päev 4-6 inimesega, kes kõik tahavad veel kuulda, kuidas organiseerimine läheb, siis neile juttu rääkides käivad mul mõtted hoopis omi radu ja ma kujutan pidevalt ette, kuidas miski toimub või toimuda võiks ja mida kõike ma Tallinnast kaasa pean pakkima kui Tartu poole ära sõidan. Appi :D

Mina olen ka suht vana rahu ise. Pulmadeni pisut alla 3 kuu.

Aga täna tekkis mul mõte, et kas kellelgi sellist nö. usa filmi ärevust ka on, et kas on ikka õige mees, kellega abielluda ja terveks eluks jne. Et kas peaksin end selleks ka ette valmistama, et sellised mõtted reaalselt ka peaksid veel tulema lähikuudel? :D

Kuna meie oleme suveks kihlatud olnud 3 aastat, siis alguses tuli kohe peale ettepanekut väga põnevil ja ärevil olla. Siis aga arutasime natuke ja jõudsime järeldusele, et võtame rahulikult. Kuna me mõlemad teadsime, et tahame suuremat pidu, mitte lihtsalt niisama ära teha, siis teadsime, et meil läheb aega. Ja kui sa ei mõtle 2 aastat absoluutsel selle peale, et pulmad kunagi tulemas, siis polnudki nagu miskit väga.
Eelmine suvi, kui sai see idee vastu võetud, et nii, nüüd järgmine suvi teeme ära, siis esimese hooga olin kuu aega justkui mingi pilve sees hõljumas. Tahtsin kohe kõike kõike teha. Õnneks rahunesin suhteliselt kiiresti maha ja suutsin reaalselt mõtlema hakata. :D
Kuna olen aidanud paljudel tuttavatel üritusi organiseerida (Stiilipeod, pulmad jne) siis teadsin kohe, et kui läbi mõtlen asja, siis on rahu. AGA- minul nüüd on hakanud närv sisse tulema. :D Tekib erinevate tehtud asjade pealt ideid, et äkki oleks saanud veel kihvtimalt teha ja uued ideed tulevad jne. Pulmakutseid olen ma umbes 4 korda täiesti ümber teinud mõtetes :) Niiet nüüd tuleb tunnistada, et närv ja ärevus on sees.

Mina olen kõike mõelda jõudnud ja kui aus olla siis ka seda, tundub et see on asi mida väga keegi ei tunnista või siis tõesti olen mina ainuke kes seda mõelnud on. Kuna minu puhul on tegemist mõistuseinimesega siis see on loomulik, et mõtlen kõigele, aga olen jõudnud järeldusele, et tegemist on õige mehega ning see mida teeme on ainuõige. Loomulikult on mõtteid, et see ongi nüüd elu lõpuni, aga tegelikult see on mõnus- ei viitsiks enam olla vaba ja pea laiali otsas ning seda õiget otsida.

jääme ootama kokkuvõtet sellest kuidas kõik läks! Ilusat pulmapäeva!

Minul on pulmad põhimõtteliselt kuu aja pärast, isver, kuidas küll aeg lendab. Igatahes nüüd täna ütles mu teine pool, et kuule, juba kuu aja pärast ja meil on veel päris palju asju vaja teha. Ehk siis ärevus jõudis ka mu kallimani.

Meil on nüüd kolm kuud aega ja kutsed saatsime välja. Paar üksikut on veel jäänud saata. Ja vot nüüd ma alles saan aru, et enam polegi mingit tagasiteed, nüüd on asi ikka nii kindel kui kindel ja kõhus hakkab kogu aeg keerama, kui ma sellele mõtlen. Ometi on ju nii ilus päev ja ma sõlmin abielu inimesega, kellega ma peaaegu 10 aastat koos olen olnud, et mida ma põen. Aga ikkagi on väga ärev olla...

Minul oli eilne kapitaalne paanikahoog, pisarad ja puha. Lihtsalt tundus hetkeks, et kõik on vale: koht, kleit (eriti kleit), bänd ja kõik muud ka veel. Õnneks mees tundus endiselt õige :P

Aga jah, tekkis selline tunne, et kõik on võsas ja me ei jõua kuidagi omadega mäele, kuigi tegelikult on teha nii vähe. Ja siis muudkui pisardasin. Lõpuks suutis mu kallim mind siiski maha rahustada.

Minul on ka masendus. No ei ole enam isu pulmad teha tordi söömisega. Tahaks ainult oma pisikese perega. Aga kuu veel aega ja kuidas tühistada kutseid.

Ärevus ongi vist igati normaalne naiselik iseloomujoon :) Ma ei kujutaks ettegi, kuidas planeerida oma enda pulmi tuima näoga ja
kordagi pabistamata, et kas ikka kõik sujub. Meie oleme koos olnud 11 aastat ja olime abiellumisest küll vahel rääkinud, aga ikka
nii naljaga pooleks. Aga nüüd kui mulle ikka konkreetne ettepanek tehti ja planeerimine juba nii kaugel, et kohe-kohe hakkame
kutseid laiali saatma, siis nüüd on pabin ikka sees küll. Eriti põen avavalsi pärast. Appi kui palju kordi olen ma unes näinud kuidas
ma oma kleidi saba peale astun ja tantsupõrandal kukun, juuuuuuuuube :D