Kihlumine, kihlasõrmus, planeerimine... emotsioonid.

hey.
Mina oma teise poolega olen koos olnud nüüdseks 2 aastat 4 kuud. Aga temaga teadsin ma juba kohe, et ilmselt läheb asi abieluni välja.
Minu jaoks kihlasõrmus küll oliline ei ole, aga samas on ilus, kui mees kingib sõrmuse ja palub sind endale naiseks. Aga peale sõrmuse saamist olin ka mina natsa närviline kuidagi, kuna sel ajal oli meil veel kaugsuhe. Tema nimelt teisest riigist pärit. Aga mingi aja mõõdues läks see närvilisus üle, sest esialgu otsustasime et ei kiirusta pulmadega, aga pea 4 kuud hiljem otsustasime pulmad teha suvi 2011.
Eks ma usun rohkem sisetunne annab märku kas oeld valmis või mitte.

Edu!

Meie oleme 2 aastat ja 6 kuud koos olnud aga ma teadsin ka kohe, et temaga ma abiellun :)

Mis seal ikka pikalt mõelda. Elu on lühike, ei saa jääda ootama ja kõhklema. Kuidas sa siis temaga koos oled, kui nüüd korraga ei teagi kas tahad olla? Või mida sa kardad?

Siin foorumis muidugi natuke kohatu, aga minu üks õpetaja ütles ükskord, et "Tüdrukud, käige ikka vähemalt ühe korra mehel ära, vanatüdrukud on nii koledad" :)

Ahjaa...ja kihlasõrmus oli mulle küll väga oluline. Nüüd ta on iga päev sõrmes ja iga päev ma vaatan seda ja mõtlen oma ilusa elu peale. See on väga ilus sümbol lisaks sellele, et ta on lihtsalt väga ilus ja sädelev!

Tere!
Meie oleme tänaseks päevaks koos olnud 7 aastat ja 6 kuud. Pulmad toimuvad 2011 aasta juulis. Mina teadsin südamest, et selle mehega ma oma ülejäänud elu koos veedan, pärast tema sõjaväest naasemist ehk siis, kui olime 2 aastat koos olnud. Kihlumine ja minu isa juures "kosjas" käimine oli minu jaoks oluline. Ootasin juba aastaid seda hetke, mil ta ühele põlvele langeb. Lõpuks see juhtus ja olen oma kihlasõrmust kandes ülimalt õnnelik, sest selle nägemine sõrmes, tuletab mulle igal hetkel meelde, kui õnnelik ja eluga rahul ma olen!
Ainuke soovitus on usaldada oma sisetunnet ja naiselikku vaistu:)
Edu ja loodan, et kõik sinu unistused saavad teoks!