Küsimus abiellujatele

Minu jaoks abielu võrdub perekond, selle kõige õigemas ja paremas tähenduses. Ka minu mehe jaoks kehtib sama tõde. Sest praegu on minu lapsed nt minust erineva perekonnanimega.
Abielu väärtustavad mehed, kes teavad, mida nad elult tahavad. Mees, kes abielu ei väärtusta, ei ole valmis pereeluks,k.a. laste saamiseks, kuna vastutus laste ees on ju igal juhul suurem vastutusest oma naise ees.
Seksuaalse klapi pärast abielluda oleks laustotter, elus on palju palju püsivamaid väärtusi nagu nt austus üksteise vastu, sõprus jne.

Kahe käega toetan sinu juttu. Täpselt sama mõte.
On väga väiklane öelda, et mehed ei väärtusta abielu!

Kuigi olin teemaalgataja, olen ise ka kahekäega poolt sellele vastusele :)

Nii minu kui ka minu kaasa jaoks on perekond kõige tähtsam, abiellumine on meie jaoks ainuõige samm. Ma arvan, et tänapäeval on väga-väga suur mõju otsusele, kas abielluda või mitte see, kas vanemad on abielus või lahutatud. Kui tullakse tugevast ning ühtehoidvast perest siis pole küsimustki, kas abielluda või mitte.

Minu vanemad pole abielus, kuid minu jaoks on see väga tähtis.
Kui ma oma kaasaga kohtusin siis ütlesin talle kohe, et kui tahad mind , siis teeme ka pulmad..:D
Mina ei taha elada nii, et lapsed teise nimega...selline tunne siis nagu polekski perekond.

Täitsa nõustun. Nii minu kui mu elukaaslase vanemad on olnud abielus üle 30 aasta ja ise ka teisiti ette ei kujuta.
8a proovitud kooselu järel võib öelda küll, et tunnen oma tulevast väga hästi.

Abielu on täiesti loogiline samm meie suhtes:)

Mõni abiellub kaalutletult, mõni jälle uisapäisa. Mehega koos 7 aastat enne kui otsustasime selle sammu ette võtta. Ka laps olemas. Eks põhjuseks saigi pigem ühtsuse tunne ehk perekond. Perekond peaks ikka ühe nimega olema.
Mees kes kohe abielluda tahaks tundes pruuti vaid mõned kuud jätaks uisapäisa abielluja tunde. Tuhin läheb üle ja mis siis - lahutus. Enne mõelda ja siis toimetada :)

Meie oleme näiteks 3 aastat koos olnud, millest siis kaks aastat koos elanud. Mõni võib öelda, et vähe, aga minu meelest täitsa piisav aeg. Tähtis on see seletamatu kõhutunne, mis ütleb, et asi on õige. Ma juba teadsin pärast kuuajalist koosolemist, et asi on õige ja see tunne pole aja jooksul üle läinud. Tunded on kindlat ja sügavad ning seda mõlemalt poolt. Saame hakkama nii argipäeva rutiiniga, aga vahepeal suudab ta ikka ja jälle liblikad mu kõhus ringi lendama panna.

Kõik see, mis sa kirjutad..tunnen ma seda sama....oleme tuttavad olnud 2.aastat ja 1.oleme koos elanud :)
Teadsin kohe kohtumise päevast et tahan temaga olla :)

Täpselt sama juhtum meil. Samuti koos üle 7 aasta ja lapsi rohkem kui üks, vanust mõlemal üle 30. Abielu kui institutsioon ei ole meile nii oluline, küll just PERE tunne, ei viitsi enam lastele seletada, miks neil on üks nimi ja mul teine, või kuhugi perega reisides teha nalja selle üle, et minu meililt ja nimega tehtud broneeringutes nimetatakse meie pere minu nime järgi (no umbes Tere tulemast perekond Kask, kuigi kõik teised peale minu on Kuused). Me jõudsime kuidagi ühiselt selle äratundmiseni, et nüüd on aeg asi ametlikuks teha. Et kindlasti tahame pidu, mitte vaikset registreerimist, mõistsime eelmisel suvel ühel pulmas käies. Tore pulm oli, tahaks ka :).

Kusjuures meil oli nii, et mina oleksin võinud abielluda ka kahekesi, aga minu teine pool ütles kohe, et tema tahab ikka pulmapidu, sest see on nii suur sündmus ja tema tahab seda ikka teistega jagada.

Kusjuures meil vastupidi...mina tahan suuri pulmi , tema aga käiks suts kiirelt perekonnaseisuametis ja teeks asja salaja ära. Aga suutsin ümber veenda ja suvel on meie suured pulmad :)

Meil kaasaga saab suvel 10 aastat koos olemist, olemas ka 3 ühist last ja lapsedki juba suht suured, üks käib koolis ja teine juba sügisel eelkooli ja kaugel see aeg enam kui juba ka viimane koolijuts. Vanem lapski vahel küsib, emme miks sinul teistsugune perekonna nimi kui meil jne ja juurdleb ja juurdleb selle teema üle. Ja siis mida muud ma oskan vastuseks lapsele anda kui, et "Kullake me pole issiga veel ametlikult pereks saanud;)" siis aga laps, "Mis mõttes?" mina, " See tähendab, et me pole abiellunud, oleme vaid ametlik pere olemuselt aga mitte ametlikult". Nüüd oligi üks õhtul mehega arutasime, kui lapsed juba voodis pulma asju ja vanem poeg oli tulnud ukse juurde, et mida öelda aga oli kuulama vaikselt jäänud ja siis äkki kargas elutuppa, "eheee emme ja issi abielluvad":)

Aga samuti abielu meie mõlemi otsus, kuigi jah mees aram ja mina nagu rohme algataja plaanile:d Et kallis teeks asja ära, kaua ma olen teise nimega jne
Korra käis peast mõte läbi, et milleks seda pidu vaja, et abielu ikkagi meie kahe vaheline asi, aga ei kui teha siis teha juba korra ja korralikult, sest ammusest ajast juba aru saanud et oleme üksteisele need ainsad ja õiged, ei näe mõtet selle asjaga enam viivitada... augusti alguses siis meie pulmad ka tulevad, täpselt meie 10.ndal aastapäeval;)
Töö kõrvalt vabadel päevadel, muud ei tee kui uurin ja puurin ja organiseerin:)

Edu kõikidele planeerijatele ja huraaaa abiellujad, see on MEIE AASTA, eks;)

Meil on ammu olnud juttu sellest, et võiks abielluda aga sinna see ka jäi, kuna Eestis elades oli elu nii pingeline ja raha nappis selliseks sündmuseks. Nüüd, kus kolisime põjapoole, siis algatas mees selle teema, et mis ma arvan, kui abielluks, kuna käis pabereid täitmas, et endale elamisluba saada jm tähtsad toimungud ja kui pidi perekonna seisuks panema vabaabielu, siis see oli mõtlema pannud, et miks? Meil juba 2 last ja koos oleme juba 8a ja ei olegi abielus. Muidugi olin ma nõus ja nüüd ka juunis teeme pisikese ja kauni registreerimise. Mida veel tahta, kui sel päeval on koos terve meie pere, kui tõotame teineteisele igavest armastust ja hoolivust. Teeme vaikselt ja küünlavalgel.

Minu jaoks on abielu väga olulise tähendusega. Meie puhul polnud kahtlustki, et abiellume, pigem oli küsimus, et millal. Olime sellest mitmeid kordi rääkinud enne kui mees ühele põlvele laskus. Abielu on midagi enamat kui lihtsalt paber ja ühine perekonnanimi, see näitab, et mees tahab sinuga koos olla ja ei jäta endale taganemisteed. See on suurim austusavaldus, parim armastusavaldus ning tõeline pühendumine.

Hurraa! Meil saab ka sel sügisel koos oldud 10 aastat, juunis koos elatud 5 aastat. Kas olekski õigemat aega abiellumiseks?! :D
Mehega olime sel teemal rääkinud vähe. Ma küll unistasin oma pulmadest, aga ma kunagi ei maininud, KELLEGA need pulmad tulla võiks. Loomulikult ma sisimas lootsin, et kunagi ta ettepaneku teeb. Meil oli ka suur tüli kunagi kihluse teemal ja sellepärast me pulmadest väga palju ei rääkinudki.
Eelmise aasta aprillis tegi ta ettepaneku ja see oli lihtsalt ideaalne abieluettepanek. Ma olin surmani üllatunud ja rõõmus ja ehmunud korraga. Tagantjärele ma ikka mõtlen, et kui mees tuleb ja üllatab sind abieluettepanekuga, siis järelikult on ta valmis ühist elu ametlikult jätkama ja minu kõrval veetma ideaalis terve elu. Aga minu mees on üldse teistmoodi vist. Mehed ei ole eriti lastesaamisaldis ka, kuid minu oma käib mulle juba mitu aastat peale nagu uni, et miks meil veel last ei ole, kõik tema kunagised klassikaaslased on juba mitmekordsed lapsevanemad. Selle peale olen ma talle öelnud, et enne me lapsi ei tee, kui me pole abielus. No olen kord selline vanamoodne inimene ja tahan, et mul oleks ka ülejäänud perega üks nimi ja me kõik oleks võrdväärselt meie pere liikmed. Igatahes olen ma väga õnnelik. Meil saab kuu aja pärast juba terve aasta sellest, kui kihlusime. Vot kui kiiresti aeg lendab.
Palju õnne ja armastust kõigile ilusatele tulevastele abielupaaridele :)