Mõttetu riid!!!

Olen olnud juba kolm viimast aastat lastega kodune ja iga väljaskäik, mille mees on mulle võimaldanud ( olen arvamusel, et lastel on ka isa, kes peab nendega kodus olema, kui ema tahab väljas käia) olen suurima hea meelega vastu võtnud:). Viimasel ajal olen hakanud ujumas käima ja seda tahtsin ma teha eilegi. Istudes autosse ja olles poolel teel viimsi hakkasid autol ohutuled lihtsalt labmist vilkuma ja järgi ei jäänudki.Võtsin siis telefoni kätte ja kõne mehele. Sõna otseses mõttes õiendasin nii mis jaksasin, et kuda sa lased naise sellise autoga sõitma, teades väga hästi, et selline probleem võib aset leida. Keerasin autol otsa ringi ja hakkasin tagasi kodupoole sõitma, sest kui auto seisma oleks jätnud ja ikkagi ujuma oleks läinud siis oleks ohtuled seisval autol tööle jäänud ja sellega ei oleks ma nõus olnud. Panin siis oma lemmik plaadi ja ühtlasi ka bändi, mis meil pulmas on – mängima ja hakkasin siis mõtlema. Et olen veel viimaseid kuid nn vaba naine ja millise tühise asja pärast ma tegelikult meest sõimasin? Kujutlesin vaimusilmas ette meie pulmapäeva, kuidas astun kirikusse isa käevangus, peigmees ootamas mind altari ees, meie ühine „ jah” sõna, avavalss ja palju teisi tähtsaid tegemisi sel päeval. Ja siis otsustasin, et ei mingit riidu enam, naudin neid viimased kuid veel OMA VANA nime kandmist ja seda võrratut elevust ja väikest närvipinget seoses pulmade korraldamisega.
Soovitan kõikidel nautida saabuvat kevadet, viibida piisvalt palju värskes õhus, kus võib nii mõnigi suurepärane hea idee pähe turgatada. Ja kellel veel aega vähemal, kellel rohkemal määral olla veel vaba ja vallatu – nautige seda, sest kunagi ei saa olema enam nii nagu praegu. Sest oma mõtetes ja südames abiellume me ikka ÜKS kord elus.

Kevad südames!