need kes abiellusid 777

Praegu olen veel väss, kuid millalgi kirjutan kindlasti oma elamused ka üles, sest tahaks isegi kõike meelde jätta ja selleks ongi parim oma seiklused ja kordaminemised kiiresti kirja panna.. kuid üldiselt oli fantastiline ja kaunis päev:):)

/Zeal without knowledge is a runaway horse/

Meil ka see elu kõige õnnelikm päev möödas.
Algas juba kella 9-st, kui läksin ilusalongi soengut tegema ja meiki. Juuksuritoolis süda tahtis välja hüpata, jube närv oli sees.Seda enam, et öö otsa ja hommikul vihma kallas:( Aga õnneks,kui oli aeg pildistama Tartu bot.aeda minna, siis jäi vihm järele:P Vahepeal veel veidi sadas vihma, aga regisreerimise ajaks jäi jälle järele. Ilmataadiga oli lihtsalt hea kokkulepe meil;)
Aga pildistamise ajal kadus närv juba ära ja tunne oli mega! A kui oli aeg rahva ette astuda, siis tuli värin jälle sisse:D Edasi toimus sõit rongis veel pikniku kohta, kus söödi ämmade kooke. Ja sealt edasi peokohta Otepääle Marguse puhkekeskusesse. Ja pidu ise möödus ka väga hästi, aeg kuidagi lippas väga kiiresti. Ainus miinus oli see, et meil endil mehega hmmikust saati söök väga sisse ei läinud, nii ka õhtul ja jäid väga paljud head söögid maitsmata:(
Vot selline lühike kokkuvõte!

Meil läks kõik täpselt nii nagu tahtsime... ja kõik oli nii suurepärane, et raske oli uskuda, et kõik nii täiuslik on.
Algas siis nii - kell 10.00 ärkasime. 12.00 oli pruudisoengu tegemine juuksuris, ja peigmees samal ajal lillepoes võttis kimpe ja autokaunistusi vastu. 13.30 tuli perekond appi viimaseid ettevõtmisi tegema. Pruut oli selleks ajaks juba paanikas (muidu kõva närviga inimene). Lõpuks kui peigmehega majast välja astusime saime natuke vihma ka, aga samal ajal paistis ka päike ja õhk oli imeliselt soe ja magusalt värske. 14.20 jõudsime Tartu perekonnaseisuametisse, kus meile siis räägiti, mis ja kuidas. Mina sattusin juba nii pabinasse, et nutt tuli juba selle peale, et miks ma nii endast väljas olen. Mulle anti veel aega rahuneda, mille peale lõpuks pisar silmis hõikasin, et teeme juba ära, muidu ma jäängi siia töinama. Ruumi sisenedes sain aru, et ruum on rahvast täis, kuid inimesi ennast nagu e imärganudki, ainult mustad kogud oli ja ühte halli ülikonda mäletan, mis mind rahustas (tuli välja, et see oli mu oma vend). Tseremooni läbi, sai ka närv otsa. Õnnitlemisel nägin lõpuks kes kõik kohal olid. Pildistamise saime ka nii sees kui väljas tehtud. Algas linnas tiirutamine - pulmarong. Isegi üks pudel nõuti välja keset Narva mnt liiklust.
Siis sõitsime linnast välja ja saime isegi vihma natuke. Kurepesa juurde jõudes paistis jälle päike. Ilmataat üldiselt hoidis meid. Maja juures oli kõik nii nii kaunis. Nime ärasaatmine jõe ääres oli nagu muinasjutus. Tervituslaud looduses -super. Need kes ametid said – tegid seda kohustustundega. Bänd tuli varem kohale, ühines meiega, jäi öösekski ja mängisid pikemalt kui tellisime. Ainuke koht kus veel tiba vihma saime oli meie avatants aga piltidelt vaadates oligi vihmavarjuga tantsimine romantiline. Ülejäänud tantsud olid nagunii ilma – ilm läks selgeks. Pulmavanaks oli mu enda vend, kes sai ametiga suurepäraselt hakkama, korraldas, asjatas, viskas nalja. Kõik oli paigas. Viis mängud ja oksjonid läbi. Juhatas isegi väsinud lõpuks voodisse. :) Nii palju siis üldiselt. Ise olime peoga rahul, kõik läks nii nagu me ise tahtsime, planeerisime. Mina leian, et kui tahad oma unistuste pidu, siis korralda see ise – teised ei tea mida sa tahad.