Päev mil teid naiseks paluti...
Selline vahva küsimus ongi...
...et siis nii nagu filmides - üliromantiliselt, ühel põlvel koos sõrmusega jne...
...lihtsalt ühine otsus
või mis veel?
Oleks lihtsalt tore teada kuidas kellegile see suurepärane küsimus/otsus osaks sai.
37 vastust
Meie olime päev otsa kokanud jõuludeks ja oli 24.detsember 2006, kui istusime kahekesi omas uues pesas, kuhu olime paar kuud tagasi kolinud. Olime õnnelikud ja veetsime oma esimesi jõule kahekesi päris oma kodus. Nii hea tunne oli. Jõime veini ja rääkisime juttu. Ühel hetkel läks mu mees teise tuppa (arvasin, et wcsse :)) ja kui ta tagasi tuli, laskus ta minu ette ühele põlvele ja palus, et ma talle naiseks tuleksin. Sellel hetkel tulid mul pisarad silma, sest see oli kuidagi nii armas. Kogu see hetk, et omas kodus ja tema, nii pühalik nägu peas. Paar minutit ei suutnud ma sõnagi öelda, lihtsalt suudlesime teineteist ja ei saanud midagi öelda. Siis mingi hetk tuli see "jaa" välja ja nii see läks:) Muidugi olime ennegi sellest rääkinud ja mõelnud ja mõnes mõttes ka planeerinud, et millalgi lähiajal võiks jne, kuid sellel õhtul ma seda küll oodata ei osanud.
Seega - see ei olnud mingi suurejooneline naisekspalumine kuskil eriti uhkes restoranis viiuli saatel, nagu filmides, kuid see eest oli see tõeliselt kodune ja armas hetk. :)
Aga Armastaja, Sinu enda kogemust sooviks ka teada;)
/Zeal without knowledge is a runaway horse/
http://greenu.planet.ee/kaikuusik
Lauri ja Kai pulmafotod asuvad aadressil: http://community.webshots.com/user/puellakas?vhost=community
Väga, väga armas oli see teie lugu - tohutult südamlik!!!
Meiega/minuga on nii, et oleme umbes paar kuud (koos 7 a.) seda pulmade teemat vahel niisama arutanud ja tehtud ka ühine otsus, et pulmad peaks olema meile tähtsal kuupäeval, ehk sel päeval kui kokkugi saime.
Naiseks mind veel küll palutud pole. Aga tundes ja kahtlustades:) oma meest on mul tunne, et see juhtub peagi!!! Ja loomulikult ootan seda väga - ükskõik mis varjandis!
Luban, et kirjutan sellest siis kui see juhtunud on, seni loen huviga teiste ilusaid lugusi ja ootan........
Mina teadsin, et lähme kuskile välja meie neljandat aastapäeva tähistama (nii palju öeldi ette, et jääme ööseks ja ilusad riided võiks selga panna). Mees tuli peale tööpäeva lõppu autoga järgi ja hakkasime Ida-Virumaa poole sõitma. Mina endiselt ei teadnud, kuhu minek. Lõpuks jõudsime Kalvi mõisa. Mõis ise on super romantiline, seal oli meil siis nelja käiguline õhtusöök ja veinid jms. Mina ikka mõtlesin, et tähistame lihtsalt eriti ilusti sel aastal seda kohtumise aastapäeva. Lõpuks läksime oma tuppa, mis oli vahepeal põlevaid küünlaid täis pandud ja suur roosikimp ja šampanja ootas. Ja siis kohe ta küsiski, kas lähen talle naiseks ja ulatas sõrmuse. Üllatus oli väga suur, sest olime seda teemat varemgi arutanud ja tundus, et abiellumine ei ole tema jaoks eriti oluline. Tegelikult oli küll, aga ta otsis lihtsalt kõige romantilisemat viisi, kuidas seda teha :) Aasta hiljem, selle aasta mais olid pulmad :))
Meil juhtus see meie järjekordse ühise reisi ajal. Koos oleme olnud 7 aastat ja iga aasta kuhugi koos reisinud. Mais käisime Brüsselis ja Pariisis. Kui minema hakkasime, ütlesin mehele, et mulle tundub, et see reis tuleb ilus, tema seepeale, et jah, see tuleb väga ilus. Salamisi mõtlesin, et nüüd ta teeb ettepaneku. Pariisis olime kaks päeva. Õhtul kui Eiffeli tornist alla tulime, tegime torni taga ka väikse pikniku veini ja pitsaga. Nii mõnus oli seal istuda. Siis ta võttis sõrmuse välja ja ütles: Kallis, vaata, mis mul sulle on! Kas sa tuled mulle naiseks? Mul muidugi pill lahti nagu alati. Poleks uskunud, et ka minu mees oskab romantiline olla.
Meile mängiti juba kaks aastat varem minu õe pulmas pruudipärg maha. Peale seda oli juttu pulmadest päris palju. Aga kuna lapsi veel plaanis pole, siis pole nagu kiiret ka ja jutt vaibus.
Nüüd aasta tagasi läks mu elukaaslane välismaale tööle. Käis kodus kolme kuu tagant.
Pidi järjekordsele kodukülastusele tulema 06. aprillil.
05. aprilliks kutsus mind üks meie ühine tuttav oma firma sünnipäevapeole, kuna olen neil aidanud ühtteist teha firmas. Pidu pidi olema gurmaaniõhtu ja restoranis Gloria. Ei tahtnud küll minna, aga sõber oli väga pealekäiv ja väitis, et tal on täpselt makstud kindla arvu inimeste eest ka.
Läksin siis 05. aprillil kohale, ise natuke hilinesin ka muidugi. Mõtlesin ainult, et mida jubedat seal gurmaaniõhtul siis pakutakse kah.
Aga kui kohale jõudsin, ootas mind laua taga hoopis minu enda elukaaslane nägu õnnes ja naerul nagu lapsel. Alguses ei saanud ma muidugi midagi aru, kuna see ei olnud lihtsalt võimalik, et ta Eestis oli. Pidi ju hoopis järgmisel päeval tulema...
Aga näed siis... Selline tohutu planeerimine, mulle juba pikalt ette valetamine :) ja sõbraga kokkumäng...
Ja nii see läks. Ettepanek, minu kokutav "jah" (või alguses oli vist: "misasja sa ajad siin nüüd"), sõrmus, romantiline õhtusöök ja kõik sellele järgnev..
Varsti peale seda tuli mees Eestisse tagasi ka ja nüüd planeerime koos oma pulmapidu, mis toimub juunis 2008.
Meie olime koos olnud selleks ajaks 1a 4k ja ma teadsin juba meie kohtumise algusest, et mees soovib pulmi ja mind ikka päriselt naiseks võtta :-)
Ettepanek ise tuli aga suhteliselt ootamatult ja tagantjärele mõeldes ilmselt mehe poolt ka spontaanselt ja planeerimata. Lihtsalt ühel ilusal selle aasta esimestest päevadest, kui olime pärast mõnusat ühiselt veedetud täitsa tavalist talvist pühapäeva voodisse pugenud, see tuli! Muidugi oli mu vastus ´muidugi´! Pulmad pidasimegi oma esmakohtumise 2. aastapäeval ehk 20.08.2007 - ja see oli imeline!!!
minu mees viis mind mere äärde jalutama, jaanuari kuu tormi ajal. seal laskus põlvili ja palus kätt, märkamata, et põlvitas poris. ja täpselt 7 kuud hiljem abiellusime.
Oli 2006. aasta viimase päeva õhtupoolik. Käisime mõlemate vanemate juures ja lõpuks ka Vastseliinas, kus palju meie sõprugi oli.Tagasi oma vast valminud koju jõudes- vaid paarkümmend minutit enne südaööd see juhtuski :) Ta langes põlvele ja võttis välja punase karbi. Selle peale kukkusin ma istuli- oli see ju nii oodatud aga samas ka ootamatu hetk... Ma ei osanud kohe miid ega määd öelda. Ehmatusest sain üle, kui mu telefon enne Tema sõnu helisema hakkas. See oli minu vanaisa :) Ajasime juttu ning kui kõne lõppes, tuli küsimus:"Kas sa tuled mulle naiseks?" Mina ütlesin loomulikult suure rõõmuga "Jaaaa!" kuid lisasin kohe, et tulen vaid siis, kui ta ikka päris kindel on, et kõik minu veidrused välja kannatab ja pulmas tantsida saab.
Nii me siis võtsimegi aasta vastu juba kihlatutena ning päeval, mil tähistame oma 6. päris päris koos olemise aastat, saavad meist abikaasad kõigi eelduste kohaselt ;)
Meil käis see asi kuidagi jube kähku.. tunneme teineteist juba mitu aastat, kuid lähedamalt hakkasime suhtlema 2-3 kuud enne kui ametlikult kurameerima hakkasime. Tundsin tema osas end kindlalt ning leidsin algusest peale et tema on see õige. Kohe-kohe kolisime ka kokku ja peale 4.5 kuud kestnud kooselu tuli täiesti ootamatult hommikul ärgates ja kallistades selline tore küsimus, et kas ma ei tahaks temaga kihluda? Ta ütles et just mina olen see naine keda ta tahab ning on oodanud..et ta tahab saada minuga lapsi ja vanaduspõlves meie maakodus kiiktoolis koos minuga kiikuda. Ja et ta armastab mind vägaväga. Ma olin loomulikult ülimalt rõõmus ning peas plõksis vaid mõte et tahan küll! Pärast käisime koos sõrmust ostmas ning nüüd planeerime juba vaikselt suveks pulmi. Vanematele ja üleüldse perekondadele teatamine oli ka vahva, eriti tore oli kihluspidu. Kõik on väga õnnelikud..ma usun et meie kaks eriti. 
miumiu
Ühel maikuu õhtul istusime aias kiigel ja vaatasime päikeseloojangut. Nii mõnus oli olla; ütlesin mehele: "See oleks nii hea, kui end 70-aastastena ühel samasugusel õhtul koos istumast leiaksime." Selle peale vastas ta, et see oleks parim, pööras end minu poole ja küsis, kas ma oleksin nõus temaga abielluma. Ma olin nii jahmunud, et hakkasin kogelema ja pudistasin vastuseks midagi stiilis, et jah, lollakas, muidugi - ma olen ehmununa nii kohutavalt kõneosav :)
Muidu on mul kuldkalakese mälu, kuid see õhtu on praegugi veel nii detailselt meeles :)
Ahjaa, kui ämm meie otsusest kuulis, oli kommentaar umbes selline, et lõpuks ometi, mida te nii kaua ootasite!
Mäletan et oli 1.juuni. Olin siis rase ja oli üks järjekordne päev, kus tuju polnud just suurem asi ja enestunne samuti. Käisime mehega poes, sest mul oli meeletu rabarberi kisselli isu:D. Kui koju tulime siis jõingi oma kisselli ja olin muidu mossis. Järsku tuli mees minu juurde ja põlvitas. Võttis taskust välja ühe pisikese punase karbi ja tegi selle lahti:D. Ja siis tuligi see küsimus. Teadsin, et millalgi see tuleb aga siiski oli see väga ootamatu. Esimese reaktsioonina hakkasid mul käed värisema, siis me kallistasime ja siis kui olin ennast veidike kogunud ütlesin ka JAh.:D
Ja minu mossis tuju oli hoobilt kadunud. Aga siis sõrmust vaadates tekkiis väike hirm, et kas see mulle ikka sõrme läheb, sest mina ei teadnud ise mis suurus sõrmus mulle läheb. Ja rasedana arvasin et võibolla ei lähe see mulle sõrme, sest sõrmus tundus mulle nii väike ja mina endale nii suur:D. Aga sõrmus oli täpselt paras, nagu olekski minu järgi tehtud.
Igatahes nii me siis kallistasime ja jõime rabarberi kisselli.
Vot nii palutigi mind endale naiseks. Polnud küll nii nagu filmis aga siiski väga väga armas hetk, mida aegajalt meenutada.
Meie lugu saab lugeda siit http://www.pulmad.ee/node/6016, kes pole seda veel teinud ;)
Oli septembri õhtupoolik, tähistasin väljas sõbrannadega oma 19.sünnipäeva.
Äkki ta helistas ja kustus korraks välja (Musumäele) Ja siis seal trepi peal rääkis ilusaid sõnu ja küsis selle küsimuse. Sõrmus oli ka kenasti olemas. :)
Ei jõua kevadet ära oodata.. 26.04.2008
ei palutudki naiseks. ise tegin mehele ettepaneku ja ei kahetse mitte üks raas. tema pilk ütles kõik sel hetkel. ja sõrmust kannab uhkusega ;)
Oleme oma noormehega käinud poolteist aastat. Ja pulmadest juba rääkinud ikka ka. Siiski, ma ei osanud oodata, et see "käe palumine" nii eriline võiks olla. Olime aastavahetusel reisil koos sugulastega. Ronisime mägedes, nautisime aasta viimase päeva päikselist ilma...
Korraga ta tõmbas endale tähelepanu, kutsus mind enda kõrvale ja laskus kõigi nähes põlvili. Mul hakaksid jalad värisema! Ta küsis, kas tuleksin talle naiseks ja kas ta tohib selle sõrmuse mulle sõrme panna (mille ta taskust välja võttis). Kõik olid rõõmsad, kallistasid ja pildistasid:) Nii eriline päev! Nii armsalt planeeritud ja südamlik. Olen tõesti õnnelik!
Pulma kuupäeva veel arutame..
Armastus on kingitus!
No meil oli ikka kaa see palumise lugu üks väga põnev lugu (kavatsen sellest varsti blogisse kirjutada). Põlev kamin, roosid, sõrmus, sampus ja kaks üliõnnelikku inimest.
minu naiseks palumine toimus teistmoodi,kui tavaliselt tehakse.arutasime,et võiks abielluda.natuke aega hiljem ta laskuski ühele põlvele ja palus mind naiseks.sõrmust tal tol hetkel ei olnud,kuid kuskil paar päeva hiljem ostis ta mulle sõrmuse.ise ütles,et see on asendussõrmus seni,kuni ma sulle päris sõrmuse ostan ning sind korralikult naiseks palun.
hästi armas oli minu arust:)
Aw kus see oli kena päev. Pulmadest oli meil jutuks olnud, aga kihlumine tuli üllatusena:)http://www.pulmad.ee/node/6396 olen sellest ka blogi kirjutanud:)
Esmase ettepaneku tegin mina, nii naljaga pooleks :) Käisime pojale nime panemas ja registreerimisruum oli ka seal samas, uks oli praokil, viipasin peaga selle suunas ja küsisin mehelt, et noh, kas käime seal ka kohe ära :) Ja tema vastas, et kas tahad dokumente vahetama hakata :)
Kunagi hiljem tuli vähe tõsisemalt see teema päevakorda ning meil oli see selline ühine otsus.
Ühine otsus aga eks tõsisema tõuke sai see peale lapse sündi.
Käe palumist ei toimunud, kuigi kunagi aastaid tagasi kui olime veel lihtsalt tuttavad, siis ta küsis minult perekonnaseisuosakonna ukse taga, et kas lähme käime ära ja mina naljaga pooleks et vara veel. Me ei olnud tollal üldse selles mõttes tuttavad ja mul polnud tol hetkel tema suhtes mõtetki, et kena kutt, et äkki kunagi...
Paar sai meist aasta peale seda küsimist. Ja "ära käime" sel suvel.
Ise teeme oma elu ilusaks.
Minul saab 14. veebruar aasta ajast, mil mulle sõrmus ulatati. Sõbrapäevaks tegin oma kallile elukaaslasele üllatuse ja viisin ta kalarestorani sööma (mees on kirglik kalamees). Ise olin terve päeva mõelnud, et miks kallis elukaaslane ei ole mulle isegi lille toonud. Kuigi olime abielu teemat varem ka arutanud, oli üllatus minu jaoks üsna suur, kui ta võttis taskust sõrmuse. Õnneks jäi ära traditsiooniline põlvele laskumine ja selline etteaste. Ja minu siin foorumis käimisest võib järeldada, mis oli mu vastus. Mul võttis jalad nii nõrgaks, et magustoitu eriti ei suutnud süüa, pea oli igasuguseid mõtteid täis. Sellel aastal tähistame esimest aastast kihlatutena oma pulmadeks seltskonnatantse õppides ja õhtul restoranis ikka.
sünnipäeva hommikul ärgates tõi mees mulle voodisse kohvi,
sokolaadi, lilled:)
ise kükitas voodikõrvale ja küsis
Kallis unimüts kas sa tuleksid mulle naiseks ja libistas taskust punase kiviga sõrmuse mulle sõrme:)))
aww.....
sorry kui kellegile liiga teen
aga nii ilusat lugu võiks ka teistega jagada
kellegi mustika kihlumise lugu
nettist leitud:)
olin oma elukaaslasega koos olnud ca 4 aastat ja eks need abiellumise jutud käisid aeg-ajalt ikka läbi. aga pigem võtmes "siis kui kunagi..."
arvasin, et meie suhtes olen mina see, kes lõpuks küsib, sest tal võtavad sellised suuremad otsused kauem aega :)
mind kositi aga täiesti ootamatult.
olid jõulud. meil perega selline komme, et 24.12 oleme minu vanemate juures koos õdede ja nende peredega, 25.12 mehe vanemate ja õe-venna peredega.
olime siis jõululaupäeval, nagu ikka, kõik koos. sõime, rääkisime ja hakkasime lõpuks kinke avama. isa sai enda kingi, avas - pudel viina (isa mul üldse ei joo). võite ette kujutada, mis hämming meil oli. lõpuks siis tõusis minu elukaaslane püsti ja hääääästi väriseva häälega ütles, et see on nüüd kosjaviin ja küsis, kas tal on vanemate luba tütar endale naiseks küsida. see oli nii ootamatu, et alguses oli tuba surmvaikne. isa siis noogutas suu ammuli, ema hakkas nutma ja mina sain oma sõrmuse :)
nagu filmis ... :)
minu blogis on täpsemalt kirjutatud kuidas asi käis :)
see tõesti armas! :)
Loodame, et varjunimega "mustikas" ei pahanda ;) Ehk saab mõni meessoost lehel luuraja omale siit mõtlemise ainet ;)
Lugesin kõik lood läbi ja mõtlesin, et panen oma loo ka kirja. Meie tutvusime aastal 2007 15 juuni Soomes. Minu tulevane laulab meeskooris ja mina naiskooris ning meie koorid olid Pori linnas laulupeol ühe suure bussiga. Kuna meil oli paar päeva enne juba koos laulmist ja ühisüritusi siis mingist tantsust see asi algaski. Koju jõudes hakkasime iga päev kohtuma ning hilissügisel otsisime juba ühist kodu. Jõuludest saadik elame ka seal sees. Eks meie pulmatrall lükati käima suuresti kooride õhutusel kuna meie kooride vahel on juba kaks abielu ja veel üks kooselu peale meie. Ega meil selle vastu ka midagi pole sest tunded on suured ja tõelised ning me ka ise seda soovime.Päris ettepanek tehti 18.04.2008. Kuupäev pole küll otseselt millegagi seotud, lihtsalt ilus päev. See päev oli siis pool tundi tagasi alanud ja minu tulevane saabus just õhtusest vahetusest töölt. Nagu tavaliselt hakkasin talle mingit toidupoolist valmistama. Praadisin siis kartuleid parasjagu meie endi koduses köögis kui ta tuli avatud karp sõrmusega käes ja laskus minu ette põlvili ja küsis kas lähen talle naiseks.Vastus oli jah aga hing ikka värises kõvasti ja ka tema silmis helkis pisar. See oli nii kaunis hetk ja ma muudkui kallistasin teda nii, et lõpuks ta juba küsis, et kas ma seda sõrmust sõrme ei panegi. Panin küll, paras oli ilusti. Kuupäevaks valisime 15, selle kuna kohtusime ja meie soov oli pulmi pidada suvel, seega valisime augusti. Langeb kokku puhkuse algusega. Nüüd siis veel jäänud 44 päeva. Päris põnev.
k6igepealt otsustasime, et abiellume.. nagu yhine otsus.. aga siis ytlesin talle, et peab ka ilusti ettepaneku tegema.. oootasin-ootasin, ja ise ostsin yhel p2eval illekimbu ja tulin ta juurde... ta oli kyll natuke solvunud.. sest see ju tema pidi tegema.. yldse aga oli vahva :D
...11.07.08 =)
Meiega juhtus selline vahva lugu et olime tuutavad juba 2 aastat.Koos olime olnud 3 kuud kui yhel 6htul oomes olles ennem ööklubisse minekut napsutasime s6prade seltsis ja lihtsalt ytlesin naljaga mehele et abiellume.oli kohmetu ja mina muidugi naersin sest see oli ju nali.läx umbes 4 tundi mööda kui mees ööklubis vastas et jah ta tahab minuga abielluda.Ja küsis et kas tulen talle naisex.Nii et uskumatu lugu mis sai alguse tegelikult huumorist ja siin me oleme abielus ja väga 6nnelikud:).Kes ei riski see sampust ei joo:)
Meil oli see pigem mehe otsus ja v2ga romatiline.
Nimelt.. sidus mees mulle silmad kinni ja viis autosse. S6idutas ringi ja siis pidin trepist yles k6ndima. L6pus v6isin silmad lahti teha. Ja sain aru, et ole j6udnud kohta, kus meie suhe alguse sai.. Keerasin ymber ja mees oli p6lvili paremas k2es s6rmus ja palus naiseks tulla.. kuulsin palju imelisi s6nu ja oli v6imeline ainult noogutama:p . Peale seda kinkis mees mulle kaheks pikka roosi ja l2ksime restorani:)
Mida ei saa üksi, saab koos!
Meie kaunis päev 25.10.2008(:
Nii lahe, ma oleks vist koos emaga nutma hakkanud
Astu naerdes läbi elu ja Sa leiad, et oled õnnelik :)
23.08.2008
Meie lugu,
Olime rääkinud pulmadest ja ka kihlusmisest, aga mehe mure oli et ei suuda leida seda sobivat sormust ja kardab, et kui ise ostab siis mulle see ei meeldigi Siis tegime kokkuleppe, et käin vaatan poodides ja igas poes panen kinni selle mis mulle meeldib sealt koige enam ja siis tal enda valida milline ja millisest poest, vähemalt koik siis minu maitse järgi.
Nii siis läkski, ütlesin et nendes poodides on kinni minu nimel 1 sormus igas poes ja kuni homseni.
Ohtul oli ponevus, et no kas leidis, küsisin siis, aga vastus tuli, et "ei ole kindel, vaatan veel"
Ja kui kokku siame kallistasime ja suudelsime nagu alati kuid see ohtu saatis ta keelega mulle suhu mingi "asja" (sormuse) ja küsis, "Kas sa tuled mulle naiseks"
Olin täiesti shokis, ei suutnud seda uskuda, see tuli nii ootamatult vaatamata sellelel, et see teema oli päevakorras.
Nüüd on iga suudlud nii mälestusterohke...
Minul küsimus, kas naisel sobiks ise mehele abieluettepanek teha ning kas sobiks mehele ka kihlasõrmust kinkida??? Kuidas Teie oma mehele ettepaneku tegite, kas tegite ka selleks mõningaid ettevalmistusi/üllatusi???
Kasutaja musu tegi, loe altpoolt ja minu mäletamist mööda vist oli blogi ka sel teema ;)
Minu blogis siis pikemalt kirjas, kuidas kõik toimus:)
http://www.pulmad.ee/node/7085
Meie saime juba esimestel kohtumistel aru, et oleme teineteisele loodud (tollal polnud mina veel vaba) :)...ca pool aastat oli möödunud meie esimesest kohtumisest kui me sõitsime koos Tenerifele puhkama....käisime igasugu ekskursioonidel seal ning üheks kohaks valisime ilusa rüütlilossi, kus toimusid rüütlite turniirid ja pidusöök :)...kui programm oli läbi väljusime lossist koos kõigi teiste turistidega, et minna oma bussi juurde, mees aga ütles, et oota lähme teeme veel pilte lossi juures :)....tegime mõned pildid ja ta kutsus mind lossi peakäigu ette (ise oli kuidagi imelikult ärevil :D) ja siis see juhtus, võttis taskust karbi sõrmusega ning laskus kõigi sealolevate turistide ees põlvili ja palus mind oma naiseks :)....see oli ülimalt armas, romantiline ja tundeline hetk :))))
28.08.2008
Loomulikult sobib. :) Sõrmus võiks vaid ikka mehesõrmus olla. :P
Minu lugu: http://www.pulmad.ee/node/10577
************
Kui mu kõrval vaid,
Päevi jagad ilusaid,
Käime läbi koos kõik maailma teed.
See on vana foorumi arhiiviteema — uut vastust siia ei saa lisada.