poissmeeste ja tüdrukute õhtu - lausa masendav
kui aus olla, siis pole siia lehele päris ammu sattunud, kuna internetiga jamad, see selleks. nüüd mõtlesin, et räägin südamelt lihtsalt ära ja hakkab kergeb...
täna ilmusid meile kamp mehe sõpru, kes teatasid, et on poissmeeste õhtu. meie poeg oli minu vanemate juures ja tütar (3-aastane) oli kodus. OK. kurb, et mulle midagi ette ei teatatud, sest oleksin tahtnud teada ja arvestada sellega, et meest pole õhtul kodus. olin küll pettunud, kuid leppisin sellega ja soovisin siis head pidu ja ütlesin, et kõik on hästi, kui litse ei tule. lubati, et neid ei ole. siis aga, õhtul kell 20.00 tuli mehe õde, kes teatas, et võrdsus peab olema - kui on poissmeeste õhtu, peab olema ka tüdrukute õhtu. õige ta oleks. läksin ise ka ähmi täis ja täitsa tahtsingi välja minna. hakkasin orgunnima - helistasin ühele sõbrannale, talle sobis tänane õtu, helistasin teisele - tema oli tallinnas, helistasin kolmandale - tal polnud last kellegi juurde hoida viia. mehe mõlemad õed pidid tulema ja üks sõbranna. ja läkski asi käima. helistasin emale, et äkki saab ta ka meie teist last vaadata, ema oli nõus. rääkisin tütrega ilusti läbi ja ta oli nõus vanaema juurde jääma ööseks. hakkasin siis sõitma. 21.00 olin ema juures. siis selgus, et poeg ei ole nõus kuidagi sinna jääma (olin ju lubanud talle õhtul järele minna ja ta koju tuua)- tema tahab kodus oma voodis magada. läks päris pikalt, enne kui saime kokku lepitud, et tal ikkagi vanaema juures parem ja et tulen kohe hommikul neile järgi. tagasi koju jõudsin alles 22.00 ja siis pidin pesema minema. kuid siis tulin tagasi maa peale. kui ma lähen 22.00 pesema, siis see võtab koos riietumise ja kõige muuga kokku vähemalt 40 minutit, seega oleksin valmis 22.40. linna sõit võtab samuti mingi 45 minutit, seega jõuab linna alles 23.25. mis linna peal siis enam teha - rahvas on kõik ööklubides ja väljas on pime jne. seega loobusime. läksime lihtsalt korraks kohalikku üritust vaatama ja seal nägin siis seda poissmeeste õhtut, minu mehel naiste kombinee seljas. ok, jäin rahulikuks. mõne aja pärast aga oli ta vaid stringidega ja see oli viimane piisk minu kurvale meelele. mina pean loobuma tüdrukute õhtust, kuna nagu ainult minul oleks lapsed ja mina pidin nende eest vaatamise organiseegima. minu õhtu sai rikutud, kuna ööpäevas on vaid 24 tundi ja arvan, et südaööl ei ole mõtet minna linna peale näiteks mingit raha koguma. nõme. homme hommikul lähen kohe vara lastele järele, sest lubasin seda neile - mees muidugi magab seni, kuni puhanud saab ja pea kaineks saab. tunne on selline, te elu on nii ebaõiglane. ma olen kogu aeg lastega kodus, mees käib ikka mõni kord sõpradega väljas õlut joomas või kuskil saunas. nüüd saab tema poissmeeste õhtu ja mina mitte midagi... ei tahagi nagu abielluda. sõbrad seletavad, et annavad tehtud video pulmaisa kätte, et seda siis pulmas vaadaka koos. mina aga seda vaadata ei taha, sest see mõte rikub ainuüksi juba tuju ära, mis siis veel reaalsest video vaatamisest veel rääkida.
kui aga tekib küsimus, et miks siis sõbrannad midagi ei organiseeri, siis asi selles, et nad on juba harjunud sellega, et mul on kogu aeg lapsed (kuna meil mehega oma äri, siis ta on väga pikad õhtud tööl) ja ma ei saa väljas nii vabalt käia. samas on mure ka selles, et kuna meil kõigil on väiksed lapsed, siis ongi väga raske leida mingit aega, et kuhugi õhtul minna. igal juhul olen jube pettunud ja masendunud hetkel. ei teagi, mis teha või kuidas sellest üle saada...
See on vana foorumi arhiiviteema — uut vastust siia ei saa lisada.