pulmad ja söbrad
Mu väljavalitu ei meeldi mu sõpradele ja perekonnale! Mida teha? Me ju armastame teineteist ja kavatseme sel suvel abielluda.
Kas kellelgi veel on mõned tuttavad ja sõbrad seetõtttu justkui ära kadunud ja kaugeks jäänud või peale pulmi nad lihtsalt lepivad otsusega kui edasi suhelda tahavad?
Või katkesid kõik suhted hoopis kui abiellusite?
15 vastust
minu mehel olid ammu sellised kahtlased sõbrad, kellele meeldis autodega ringi sõita ja siis seal viina juua. peale seda, kui me kokku saime ja käima hakkasime, jäid tema jaoks need sõbrad võõraks. Ta lihtsalt kasvas nendest välja, sai meheks:) Eks osadele minu tuttavatele ka mu mees ei meeldinud aga see oli nende probleem. peaasi, et mulle minu mees meeldis ja peaasi, et sulle sinu mees meeldib. Vast hakkavad su vanemad teda ka millalgi aktsepteerima:)
Ma arvan ka , et ära tee nendest sõpradest välja, sest sina ju valisid endale mehe ja sina elad temaga, kui neile see ei meeldi siis ärgu suhelgu, küll leiad ka selliseid sõpru, kes aktsepteerivad sinu valikut:) ainult loodame, et perekond ka ikka ajapikku siis lepib su valikuga, mis neil üle jääb:D
mina arvan, et te ise olete kõige tähtsamad ja ega need ikka sõbrad ikka päris õiged pole kui nad sinu valikuga ei suuda leppida.
no ma nii äärmuslikult asjasse ei suhtuks, et unusta sõbrad ja perekond...
pigem uuri välja täpsemalt, mis on need põhjused. räägi oma lähedastega ja põhjenda neile oma valikut paremini. ehk saavad ka nemad siis näha paremaid külgi sinu väljavalitu juures.
ja ära unusta - armastus teeb pimedaks... ära küll sellest lähtu, aga võibolla saad rääkides lähedastega ka neist paremini aru..
Meil katkesid mõned sõprussuhted siis kui me käima hakkasime, ja ausalt nii ongi parem. Mõne tema sugulasega ka enam ei saanud läbi aga õnneks nemad mõistsid, et meie vahel on armastus ja oleme jälle sõbrad...mõni kord ongi hea kui tekivad raskemad olukorrad, siis vähemalt näed kes on su tõelised sõbrad, ning kellele oled sina ning su õnn tingimusteta tähtis:)
Mina soovitaksin ka ikka pere ja sõpradega rääkida. Kui neile Su väljavalitu ei meeldi, siis peab selleks ka ikka põhjus olema. Eriti, kui tegu ei ole vaid ühe inimesega. Kuula nad ära ja tõesta neile vastupidist :)
Mina vastupidiselt sain osad oma sõbrad tagasi oma mehega suhtlema hakates :) Vanmad aksepteerivad minu kaaslast (on aksepteerinud ka endisi), ükskõik, milline ta on, mina elan temaga koos ,mitte vanemad... ega ka sõbrad.
-----------------------
See päev on teel...
Sõprade puhul võib ju käituda konkreetsemalt ja nendega suhted katkestada, aga sugulastega ära seda ometi tee. Sugulasteta on ka osa sinust puudu. Arvan, et sa jätsid midagi praegu kirjutamata - ilmselt sa ise ju tead põhjust, et miks su sõpradele ja sugulastele su väljavalitu ei meeldi. Loodan et olete sellest ikka rääkinud.
Soovitan, ära kellegagi tülli mine ja võimalusel lükake pulmad lihtsalt edasi - seni proovi sõpru ja sugulasi oma mehega lepitada ja läbi käima saada. Küll nad hakkavad toetama teie suhet, kui nad näevad et te olete eteineteise jaoks loodud. Aga kui nemad seda ntx aasta jooksul ikka ei näe, peaksid sa ise kogu selle suhte üle tõsiselt mõtlema.
Ära tülli kellegagi mine - mis siis saab, kui teie suhe peaks mehega mõne aasta pärast lagunema - siis pole ei teda, ei sõpru, ei sugulasi.
Ise teeme oma elu ilusaks.
Mina ilmselt olen/olin siis see, kes sõpradele eriti ei sümpatiseeri.Mõistusega võttes saan aru miks? Võreldes nendega olen pidanud saama kiiremini täiskasvanuks, kuna sain noorelt lapsevanemaks.Mul on kohustused ja suur vastutus lapse ees. Nemad elavad hetkel veel ainult endale. Ma ei mõista neid hukka see on loomulik.
Nende arvates olen mina naine, kes hoiab meest kodus ketis. Tegelikult pole see nii.Kui tutvusime muutus ka mehe tööiseloom ja vabaaega jäi juba tänu selle vähemaks.Aga eks see kõik läheb minu katlasse.
Mingeid otseseid arusaamatusi ja ütlemisi pole meil olnud.Kui sõpradega kohtume on kõik normis.Sõpradel on ka väga toredad elukaaslased ja nii paaridena on tore suhelda.Meie vahe ongi ilmselt selles, et me pole päris oma aja peremehed. Kõike tuleb etteplaneerida, kui peres lapsed. Aga ilmselt ja loodetavasti teeb aeg ja elu omatöö ja lapsed tulevad neigi.
Seni võtan asja rahulikut Ma pole kuldmünt, et kõigile meeldima pean!!!
Tähtis on see, et oma tulevasele abikaasale meeldin ja tema mind armastab sellisena nagu olen.
Suhte algusaegadel viskasin veel nalja, et sõpradele ei tohigi üks ja sama naine meeldida sest siis ei saagi nad sõbrad olla!!!
Eks ta kahjuks on jah nii , et isegi kui juba laps, siis millegi pärast kaotad osa sõpru, kellel ei ole lapsi, sest nemad nagu ei saa aru ikka kuidas lapsega sa pead ikka kõigega arvestama ja ei ole nii, et teen siis kui tahan ja lähen siis kui tahan. On ikka kõvasti rohkem vastutust.
Ja eks ta olegi nii, et ei peagi ju kõigile meeldima ja lapsega olles tulevad ka uued tuttavad, kellel ka lapsed ja saad sõbrad eluks ajaks:) Kuid tore kui vanemad sõbrad ka ikka harjuks , et sul pere kohustused ja on sõbrad ikka edasi, sest ka neil ju see kõik veel ees... pulmad...lapsed:)
Aga meil on natuke naljakam olukord - meie sõbrad on kõik meist u 10-15 aastat vanemad ja kõigil on nüüdseks juba teismelised lapsed :) Meil lapsi ei ole. Ma ei ole kordagi meie pika sõpruse juures (ikka juba üle 10 aasta) tundnud, et meid kuidagi vähem sõpradena vôetakse kuigi elutempod ja elukorraldused on meil väga erinevad. Samas on meil ühised hobid, mida ka koos lastega harrastada saab ja see ilmselt hoiabki koos :)
minu vanematele ei sümpatiseerunud minu eelmine elukaaslane. isegi mõistan, miks. elutee viis meid lahku. nüüdne elukaaslane on vanematele algusest peale meeldinud. ei ole pidanud kordagi mehe tegusid õigustama vms. eelmise elukaaslasega lävima hakates kaotasin praktiliselt kõik oma tolleaegsed sõbrad - mees oli lihtsalt tülinorija ja teistega ebameeldiv. mina sinisilm lasin selle kõrvust-silmist mööda. see oli minu karistus. nüüdseks käin osade endiste sõpradega läbi taas, aga mitte nagu varem. igastahes arvan ma, et me ei saagi kõigile meeldida, kuid vanematele võiks uus perekonnaliige meeldida. hiljem mõni segab sinna lapselapsed ja tekitab muidki probleeme.
Meil selline lugu, et minu tädi võttis endale uue mehe, kes meie suguvõsale üldse ei meeldi. Peamiseks põhjuseks on see, et temaga ei saa suhelda. Kui tädi meie juures käis, ootas näiteks tema autos, kui meie tädil külas käime siis on vanemad õnnelikud kui nad tere tema käest on kätte saanud. Kokkuvõttes terve aasta jooksul peale abiellumist on ta pikemalt suhelnud minu vanematega kahel korral ja mõlemal korral soovis ta saada teenet minu isa käest- tore viis küll suhtlemiseks,eks ole.
Kõik olid siiski sunnitud leppima tädi valikuga, sest see ju siiski tema valik ja tädiga on suhted kõigil endiselt head, ainult mehe suhtlemine jätab soovida ja iga kord suudab ta kõiki oma olematu suhtlemisega hämmingusse viia, kuid midagi pole teha, kannatame ära ja lohutame sellega, et ei pea temaga igapäevaselt kokkupuutuma;)
Hobid on jah ühed head asjad:) Kuid meil hetkel tuttavatel kõigil lapsed ka olemas, nii et kui kokku saame siis suur lastekari ka koos ja saab toredasti aega veeta:)
Kuid see tore kui sinu sõpruskond selline vahva on:)
See on vana foorumi arhiiviteema — uut vastust siia ei saa lisada.