Pulmapäevade kirjeldused

Teen siis otsa lahti. Meie pulmad olid 25.05.2012, juba kuu aega möödas, aga näed, ikka satub aeg-ajalt pulmad.ee lehele.

Igatahes, hommik algas mul umbes 8.30, sõin korraliku hommikusöögi ning kell 10.00 oli juba aeg juuksuris olla. Ausalt öeldes, hommikul vara mingeid erilisi tundeid polnud. Siiski, väike mure oli mul seoses kleidiga. Nimelt käisin päev enne veel viimast korda kleidiproovis ja õigel päeval pidi mul õde õmbleja juurest kleidi mulle otse salongi tooma. Igatahes, meigi ja soneguga läks üsna lihtsalt, kuna olin neid proovimas käinud ja kõik oli teada, mis tegema pidi. Siinkohal veelkord suur-suur tänu Sirjele ja Helenile, kes mind ilusaks tegid. Õige pea saabus mu õde ka kleidiga ning oli aeg end valmis panna. Kui ma ennast salongis tagatoas valmis sättisin, siis saabus sinna ka mu kallis tulevane abikaasa. Õde käis vahepeal ukse pealt piilumas ja teatas, et peigmees on vist natuke närvis ja et mu pruudikimp on imeilus. Mul ei lähe vist elu sees meelest see pilk, mis mu tulevase silmis oli, kui mind esimest korda kleidis nägi. Ja liblikad hakkasidki kõhus ringi lendama.

Ega meil kaua polnud aega üksteist imetleda. Kohe algas ilupildistamine Marise ja Raidoga. Üldiselt mulle ei meeldi, kui minust pilti tehakse, aga Maris ja Raido suutsid meid kuidagi nii vabaks ajada, et lausa lust oli kaamera ees olla. Vahepeal oli selgeks saanud, et mu kleit tahtis miskipärast väga jalge külge kinni jääda ehk siis tekkis vajadus antistaatiku järele. Ma teadsin, et üks mu koorikaaslane elab Toomemäe lähistel ja et tal raudselt on antistaatik. Kuna mul endal polnud telefoni kaasas, siis helistasin peigmehe omaga enda õele, et too Anuga ühendust võtaks. Ja Anu tuli ja päästis päeva :) PIldistasime veel TÜ peahoone ees, Emajõe äärsel alleel ja Kassitoomel ja juba saabuski meie piduehteis tšaika, et meid Linnamuusemisse viia. Mis veel pildistamisse puutub, siis kui me linna peal ringi liikusime, siis nii palju naeratusi, kui too päev nägime, on eestlaste näol harva. Selline tunne tekkis, nagu oleks kõigil me üle hea meel.

Kui me Linnamuuseumisse jõudsime, siis oli pruudil närv sees. Pulmaisa (Anti Einpaul) ütles, et kõik pidavat kohal olema ning võisime alustada. Sisenemislooks oli "Meile kuulub see päev" ja kui ma kuulsin, kuidas Kärdu laulis, tõusid mul ihukarvad püsti ja pidin pidevalt lakke vaatama, et pisaraid kuidagi tagasi hoida. Minu ema nuttis, minu õed nutsid, minu tädid nutsid - ei tea, mis neil viga oli, tore päev ju oli :) Aga tegelikult, kuulake selle loo sõnu ja mõelge ning uskuge, te tunnete, kuidas pisar tahab vägisi tulla.

Allan Taruste jutust ma väga palju ei mäleta, sest ärevus oli saavutanud haripunkti. Hiljem külalised rääkisid, et väga ilus ja südamlik olevat olnud. Mulle jäi meelde see, et mitte midagi ei saa tulla meie vahele, ainult meile juurde. Pärast ametlikku osa tulid kallistused ja õnnitlused ja siis juba grupipildid ning oligi juba aeg Taevaskoja poole teele asuda. Teel sinna suutsime Tartu linnas ikka paraja liikluskaose tekitada, kui Eedeni ringil paar tiiru tegime. Kui linnast välja saime, siis edasine sõit läks väga libedalt. Ei läinud kaua aega, kui oli käes hetk teha peatus kurepesa juures, et ikka kunagi pisiperet ka tuleks. Vallo krabas paar turjakamat sõpra kaasa ning läks ronima. Kui nüüd kõik hästi läheb, siis peake meie perre kunagi tulema kolm pisikest põngerjat. Mul vanaema väitis muidugi, et tema nägi vähemalt viit tiiru ümber kurepesa.

Ja siis jõudsime Taevaskotta, kuna ilm oli lihtsalt imeline, siis kõlistasime õue peal šampuseklaase ning tegime veel grupipilte. Kuna kõht oli juba väga tühi, siis ootasid kõik pikisilmi lauda istumist. Siinkohal tänaks veelkord Taevaskoja puhkekeskust, kes oli saali imeilusaks teinud ning kelle söögid olid väga maitsvad. Seejärel algas Anti soolo, inimesed said omavahel natuke kiiremini tuttavaks ning jagati ka ametimärgid. Seejärel oli juba näha, kuidas inimeste jalg hakkas vaikselt tatsuma ning tuligi bänd peale. Aitäh, Pitser-T, et te meie valitud loo ära õppisite. Usun, et valss tuli meil kenasti välja. Pärast meie soolot oli tantsupõrand kohe rahvast täis. Eriti kiidan oma õde ning naabripoiss Petsi, kes tegid sellisid poognaid, et hoia mütsi kinni. Ja nii me siis õhtut veetsime ja kõigil oli väga tore. Kõik kiitsid Antit, et too pidi viimase peal pulmaisa olema, kuna sai kohe rahva käima. Ja pidu muudkui veeres ja veeres...

Lõpuks oli aeg seal, et meie emad panid põlema meie pulmaküünla ning seejärel oli juba meie kord neid tänada. Peab tunnistama, et midagi erilist me rääkida ei suutnud, sest kuidagi klomp tuli kurku. Meil mõlemal on vanematega nii vedanud ning ämmade ja äiadega ka. Oeh... Aga asi ei saanud kauaks nii jääda, tuli minu neiupõlve nimi ära saata. Selleks kasutasin kuumaõhulaternat. Ja mu nimi läkski, nüüd kannan uhkusega oma mehe nime.

Kui kõik tagasi sisse saabusid, oli aeg leida uus pruutpaar. Me oleme konservatiivid ning kasutasime selleks vana head pruudipärja mängu. Ja usun, et see läks õigesse kohta - mu sõbranna oli nii õnnelik, et see just neile maha mängiti ning ega teisedki kurvad polnud, et nemad ilma jäid.

Kui tort oli söödud, siis tuli bänd veel viimaseks setiks peale ning rahvas sai veel jalga keerutada. Kui bänd lõpetas, siis panime oma muusika peale ning pidu muudkui jätkus. Meie läksime üsna pea magama, aga tugevamad olevat poole viieni vastu pidanud.

Järgmisel päeval sõime koos oma kallite külalistega hommikusööki ning saatsime nad kodu poole teele. Nii palju, kui ma olen kuulnud, siis külalised jäid peoga väga rahule. Mu pisike täditütar juba küsis, et mitu ööd ta peab veel magama, et jälle pulma minna.

Meie pulmapäev oli imeline, kahju, et see nii kiiresti möödus. Kellegi tegija blogist lugesin, et pulmapäev on nagu säraküünal ja ma arvan, et tal on täitsa õigus. Kullakesed, kellel veel pulmad tulemas, ärge muretsege liiga palju pisiasjade pärast, kõik läheb paremini, kui oskate isegi arvata.

Ja ma tänan veelkord kõiki neid, kes meile abiks olid.

Tundub, et kõik oli imeline. Loodan, et oma pulmas suudame kõike algusest lõpuni nautida. Pildid olid igatahes muinasjutulised!

Eks see registreerimine olegi see, et ootad, millal ometi saab jah öelda ja siis sõrmuse sõrme.