Suhtumine teie abiellu?

No meie sõbrad olid ikka väga üllatunud. Minu sõbrannad rohkem kui mehe sõbrad :)
Lihtsalt tänapäeval on pigem prioriteet maksta kodulaenu kui kulutada pulmadele.
Meid ei kritiseerinud küll keegi. Emade emotsioonid olid muidugi kõige ehedamad, endalgi läks silmanurk märjaks :)
Väga vähesed sõbrad on meil abielus. Meie pulmakülalistest (27 paari) on vaid 4 paari (neist 2 paari on keskealised v üle keskea) abielus.

Meie mõlema vanemad olid väga-väga rõõmsad ja nüüd ootavad elevusega pulmapidu. Suur osa sugulastest ei tea veel midagi, eks siis ole reaktsioone näha, kui kutseid hakkame jagama.
Mõned sõbrad teavad, seda eelkõige põhjusel, et märkasid sõrmust ja ega me siis valetama ega varjama ei hakanud. Eks nemad olid ikka rohkem üllatunud, sest oma sõpruskonnast oleme esimesed, kes abielluvad. Siiamaani pole keegi kritiseerinud ega midagi ning ma usun (või vähemalt väga loodan), et ei hakka ka.

Me ise vaikselt orgunnime, mitte keegi lähedastest ei tea asjast veel mitte midagi, kutsed plaan jaotada laiali täpselt 2 kuud enne pulmi, enne ei taha kellelegi mitte midagi rääkida, tahaks hea üllatuse rahvale teha;)

Me pole veel kutseid laiali jaganud aga arvan, et meil tuleb nii pooldajaid, kui ka virisejaid. Eks kõik selgub siis, kui kutsed märtsis jaotame.

Miks sa arvad, et virisejaid tuleb? V kui üldse kedagi on kritiseeritud abiellumise pärast, siis mis need põhjused on? Hirmus huvitav oleks teada, et miks abiellumist vääraks peetakse...

Ka mina arvan, et on nii pooldajaid kui laitjaid. Laitjad kindlasti ses suhtes, et milleks raisata raha jne jne abiellumisele.

Ja meil lisaks sellele veel see, et mitte kõik vanemad ei poolda oma laste suhteid.

Aa, okei, see on jama jah. A lõppkokkuvõttes on see ikkagi Teie otsutada ja teistel küll mingit kobinat olla ei tohiks. Inimesi on muidugi igasuguseid.

Meie vanemad on ülirõõmsad. Ema on mul väikest sorti organiseeria Eestis. Tegi sügisel kõik välitööd kodus ära, et tal kevdel pole enam aega, siis vaja pulmi planeerida. Ämm on ka selline kuju, kes küll väga ei näita oma elevust välja aga eks ikka jutust ja kõigest on aru saada. Sõbrad, kõik on väga õnnelikud koos meiega ja on seda ka meile öelnud. Uuurivad, kus mis kuidas(siiani oleme saatnud välja eelkutsed, ilma igasuguse infota, v.a kuupäev). Minu sugulased, vaikus. Alguses olin ikka nördinud ja õnnetu, et MITTE KEEGI mitte midagi pole öelnud. Nüüd on ikka välja koorunud, et perega Eestis on kuigipalju räägitud ja uuritud. Samas on meie suguvõsas üks suhe laiali minemas, mis on kontrast meie olukorrale ja eks see võtab kõigi energiat. Ühesõnaga, enam ei põe. Peiu sugulastest pole ka väga midagi kuulnud, aga nippet-näppet ikka.
Ma siin lugesin, et paljud arvavad, et ka virisejaid tuleb. Ma poleks arvanudki, aga algusest peale hakkas mu isa blokkima. Et miks ikka nii ja miks ikka seal ja see on ikka kallis jne. Ma olin täiesti üllatunud, et miks ta üldse sellist juttu ajab, see on ju meie pulm ja meie teeme nii nagu ise tahame. Hiljem selgus, et isa on õnnetu, et ajad nende jaoks on praegu rasked ja nad ei saa meid rahaliselt toetada. Mis iseenesest on ju armas aga täisti asjatu mure.

Eks see muretsemine ole ju vanemate asi ;) Aga mitte-välja-tegijatest ma üldse ei solvuks, kuna saatsite ju vaid eelteated. Meie ei hakanud eelteadetega üldse aega raiskama. Kõik saidki pulmadest teada siis kui kutsed üle andsime :)

Me pidime eelkutsed saatma, sest külalised on tulemas viiest erinevast riigist. Saatisime pool aastat enne ja isegi siis öeldi, et läks väga napilt, et juba hakkati suve puhkusteks lennupileteid ostma jne.

Nii, nüüdseks on peaaegu kõik kutsed jagatud ja peab ütlema, et kõik reaktsioonid on siiani ülipositiivsed olnud. Eks üllatumisi on ikka omajagu olnud, aga rõõmsad emotsioonid on ikkagi valdavad.

Kellelgi üllatusest suulahti ei jäänud ning virisenud ka keegi pole, kõik on rõõmsad :)
Eelmine nädal said kutsed ka kätte, eelmine aasta varem said "Save the date" kaardikesed ka.

Kõik meie sõbrad ja sugulased olid väga rõõmsad. Kuna me oleme oma mehega koos olnud juba teismeliseeast saati ehk pea 10 aastat, siis pigem olid kõik suhtumisega, et no lõpuks ometi teete asja ametlikuks. Kaua ometi võis! :D
Kaugematelt tuttavatelt olen facebooki või enda sõprade kaudu kuulnud kommentaare, et oi, järsku rikkaks saanud ja nüüd peavad pulmi ja ei tea, kas võitsid lotoga jne jne. Sellised kommentaarid lausa karjuvad kadedusest ja ma ei tee neist välja. Inimesed, ei tea, mis diilidega meie oma pulmad korraldame. Me ei ela mingit laia elu, et kõike kõige kallimat ja kõrgklassist valima peaks. Pigem ütlen ma nii, et mul on õigel ametil töötav ema ja palju isetegemise soovi ja leidlikkust. Alati ei ole kõigeks palju raha vaja, saab ka lihtsamalt ja soodsamalt ning teinekord need soodsamad asjad kukuvad veel isikupärasemalt välja :)

Jummala õige, lihtsusega võidab hulga rohkem kui suure uhkusega;)

Kõik kutsutud veel ei tea, kutsete saatmisega on aega, aga need, kes teavad, on küll megarõõmsad ja põnevil. Üks sõps teatas kohe, et mina ärgu muretsegu, tema teeb mulle maitseka tüdrukuteõhtu :). Äge, kahju, et sinna veel nii palju aega on, kahjuks ei anna sel aastal korraldada kuidagi.
Aga vaevalt, et kellelgi miskit (mitte)ütlemist on, mehega juba aastaid koos ja lapsedki olemas.

No paremini poleks saanud kõigile ussitajatele lajatadagi ;) Asi ei ole alati ainult rahas, väga palju on võimalik minimaalsete vahendite ja tahtejõuga ära teha. Ja kui on ikka kindel plaan endale üks meeldejääv pidu korraldada siis eelnev raha kogumine selleks täiesti mõistlik mu meelest.
Meie oleme nüüdseks koos olnud 11 aastat ja seega olid sõprade ja sugulaste emotsioonid samuti sellised "lõpuks ometi" laadi :)

Suhtumine oli erinev, sest tutvumisaeg paljude arvajate meelest liialt lühike. Oli ka arvamusi teemal: kas seda on ikka vaja... Tegelikult on vahva vaadata kuidas kogukond on otsusega leppimas ja elab kaasa vaatamata sellele, et päev on vaid kahele.

Suhtumine oli üldiselt positiivne. Sõbrannad oli kõige õnnelikumad :)( 1 hakkas nutma, teine hüppas lakke ja kolmas pidi pikali kukkuma ) :D
Õde oli ka täiesti pöördes kui kuulis. Katkestas muutkui kõne ära, et ta ikka niii ärevil, et ei saa rääkida helistab kohe tagasi ( niimoodi umb 6-7 korda ) :)
Mehe vanaema ütles, et eks see oli loomulik jätk. Olete ju kaua koos olnud ja üksteise jaoks loodud ( aaww ).
Vanemad olid ka õnnelikud :) Mehel vend küsis ala, et oled ikka kindel jne jne. Nii suur otsus. :) Aga eks muidu ikka positiivne:)

Sina&Mina 20.07.2012

Minu lähedased on ka seda võtnud kui täiesti loogilist sammu. On ju ühine pisipreiligi meil.

Meil nüüdseks kaks last ja asi saab alles nüüd ametlikuks, aga samas ma ei nurise ka, parem hilja kui üldse mitte kunagi. Hetkel olen küll üliõnnelik.