Kas mõnikord on ka teil selline tunne või olen ma ainuke?

Kusjuures minul oli ka alguses hull deprekas peal. Meil oli esialgu aega ainult 6 kuud ja kuna ei ela eestis, siis oli raske neid asju ajada ja eesti minnes ainult sõida igal pool ringi, et kõik ikka tehtud saaksid. Aga lõpuks me mehega arutlesime ja leidsime, et pere tähtsam, kui iga asja taga ajamine ja mõtlesime kõik ümber.

Ära vahepeal tegele sellega. Siis loksub pärast kõik taas paika. Üle pole ka mõtet pingutada, pidu kestab ju vaid mõned tunnid, pärast on ehk hoopis tunne, kui tühjakspigistatud sidrun. Mina olen püüdnud võimalikult palju asju praktilisena lahendada, sh ka kingad on sellised, mida saan ka edaspidi kanda.

Igasuguseid pisiasju on küll nii palju, et poleks uneski näinud. Muidu ikka mõtlesin, et kui koht, bämd ja söök on olemas, siis ongi ju korras. Siis hakkavad mingid detailid: kaunistused, ametimärgid, mängude auhinnad, tegevused jnejnejne... Aga olen võimalusel minimeerinud ja ära jätnud. Ametimärke tuleb vaid 8, kaunistused on minimalistlikud, rõhume küünaldele, auhinnad vaaritame ise jne. Aga eks ta kohati on tüütu, siis jälle põnev ka :).

Parim soovitus on jah, et võta vastavalt võimalusel päev või rohkem aega ja katsu mitte mõelda pulmadele. Kerge öelda eks :)