kihlusest teatamine

meie teatasime nädal pärast kihlumist. see nädal kulus sellele, et me isekeskis enne kokku lepiksime, mida me täpselt tahame ja kuidas (ja meie puhul ülioluline - KUS?) me pulmad teeme. leppisime kokku ka kuupäeva(d) (meil tuleb kaks pidu. üks eestis (abielu registreerimine ja pulmapidu) ja teine nädal või kaks hiljem prantsusmaal (kiriklik)), uurisime reisifirmadest, kas neil oleks võimalik teha lennupiletitele grupiallahindlust jne. need asjad tahtsime enne kindlasti välja mõelda/uurida, sest teadsime, et need oleksid pärast uudisele reageerimist esimesed asjad, mida küsitaks :)
meie juba eeldasime, et suguvõsa sisetelefon töötab väga hästi :) ja ei tahtnudki et keegi seda saladuses hoiaks. kadedaid, ma ei usu, et oleks :) võimas enamus on ikka üliõnnelik selle üle. ja minul endalgi oli nii nii raske seda nädalatki oodata ja kodustele natuke salata, kui helistasin, ja küsiti et mis uut on :) "ah ei midagi" tundus ikka niiiiiiiii raske üle huulte saada

kui sa kardad kadedate pärast, siis mõtle nii, et õnnelike inimeste mõttejõud ja õnnetunde välja kiirgamine on meeletult suurem jõud kui kurjade kadetsemise oma ja kuna õnnelikke on ka arvuliselt rohkem, ei jõua kurjad mõtted isegi lähedale millegi nässuajamisele :) kadedate kadedus on nende enda probleem ja väsitab neid endeid oluliselt rohkem kui lihtsalt teie pärast rõõmustamine :)
ja kui ikka kahtled, kanna pulmapäeval loori ;) esivanemate arvates hoiab see halva eemale ;)

Seda, et meil plaan kunagi abielluda, teadsid päris algusest peale kõik. Nii kui kokku hakkasime, siis mu tulevane rääkis koguaeg, et temast (st minust siis), saab minu abikaasa.
13.04.09, mu sünnipäeval libiseski mu sõrme kihlasõrmus ja üksosa meie sõpradest sai sellest teada kohe kuna nad olid juures. Ise kellelegi pärast seda ütlema ei läinud, nojah tutvustasin teda küll pärast ikka kui kihlatut:) Siin oli asi võibolla minus, et ma lihtsalt ei näinud nii suurt vajadust kuulutada oma kihlumisest. See oli oluline ainult meile, teiste arvamus poleks niikuinii midagi muutnud (pean silmas just kadetsemist).
Ebausuga seoses, ma ei julgenud enne pulmadest rääkida kui avaldused tehtud:D
Jõudu ja jaksu planeerimisel!!!

Oi aitäh teile. Just sellist optimismi oli mulle tarvis süstida.

Mina sain sõrmuse sõrme välismaal olles - oma perele helistasin järgmisel päeval (no pidi ju rõõmu jagama:)), tulevase abikaasa perele rääkisime siis, kui tagasi jõudsime reisilt. See kõik juhtus juulis.
Teistele ei rääkinud - ja pered ka ei rääkinud.
Septembris said nö vihje mõned inimesed, kes peavad oma aega varemalt ette planeerima, neid oli vist kokku 3x2, st 3 paari.
Ülejäänud said teada siis, kui kutse said novembri keskel. Nendest, kes pole kutsutud peole, olen ise rääkinud vist 3-le inimesele, mees pole ühelegi.
Lihtsalt.... juulis tundus see kõik kuidagi kauge veel, mdia lähemale päev aga jõuab, seda suurem hirm on minul sees midagi ära sõnuda. Samas... praegu on juba niipalju lahedam olla, kuna suur osa asju on paigas (pulmadeni on jäänud 47 päeva), siis nüüd ma olen vähe vabamalt võtnud seda rääkimise teemat. Aga noh, kuna suur-suur enamus inimesi, kellega üldse tahaks sellest.. no minu jaoks siiski suhteliselt intiimsest asjast rääkida, on kutse saanud, siis pole rääkimine ka probleem.
Usun, et kui ise end õnnelikult ja kindlalt tunned, siis võid ikka rääkida:)
Ja aitäh Kummikommile - ma ise mõtlesin veel, et kas kanda loori v mitte, aga tema viimase lause taustal tundub see otsus tehtud olema. Meil on kõll lahedad suguvõsad, ent eks teatud kadeduse- jm ilminguid ikka on. Nii et ma kannan kindlasti loori. Et meie õnnelik kooselu ka edaspidi kaitstud oleks:)

pole tänu väärt :)
tegelikult olen kuulnud veel ühest vanast kombest - tuleb määrata libapruutpaar :) kes täidab umbes sama eesmärki - ajab kurjad vaimud segadusse, et kes see täpselt nüüd see õige pruutpaar on ;) tee neile selline ametimärk kohe, kui tahad :) et vahel saavad nemad teid asendada igasugu tüütuks muutuvate kommete teostamisel, nagu näiteks siis, kui juba 150ndat korda kibe karjutakse ;)

Meie kihlusime peaaegu kaks aastat enne pulmi - 2007 jõulude ajal kihlusime ja 2009 august abiellusime. Rääkisin kohe oma perele ja lähedastele sõbrannadele, et mind paluti naiseks :) Pidin ikka kellegiga oma rõõmu jagama. Ja jah, kadedaid alati jätkub, aga on alati ka neid, kes nn tulevase pruutpaari üle rõõmustavad, seega ei tulnud minule pähegi, et seda oma nn lähedaste eest varjata, sest ma eeldan, et minu pere ja minu sõbrad tahavad mulle ikka head (nagu mina neilegi) ja võõraste arvamus ei lähe mulle korda.
Pulmadest rääkisime ka kohe, kui olime kuupäeva paika pannud - see oli umbes aasta enne pulmi - et välismaal elavad külalised saaksid võimalikult soodsalt lennupileteid otsima hakata ja et inimesed saaksid oma puhkuseid planeerida ja naisterahvad ka riiete peale rahulikult mõelda.
Ühesõnaga ära üle pabista ja peaasi, et ise usud, et kõik läheb hästi ja siis lähebki!

Paar päeva pärast mehe ettepanekut läksime mu ema juurde ja ta küsis luba oma tütre äravõtmiseks. Luba saadud, teatasime vanavanematele ja lähedastele, s.h. käisime pastori juures ametlikult kihlust kinnitamas, mille kuupäevaks sai 24.november. Ilus kuupäev. See nädal peame ka kihluspeo ja siis saab viimne kui inimene teada.
Planeerimine on ainult mõttetasandil siiani. Pulmad peaksid jääma septembrisse.

Üldiselt soovitan seda teatada kas mõnel ühisüritusel või siis saata kaardikesed vastava infoga (ja pildiga näiteks), see on väga ilus.
Info peaks levima veel siis kui uudis värske on;)

Minu tulevane küsis minu ema käest, et kas ta tuleks talle ametlikult ämmaks:D See oli nii armas...

Teatasime kõigile, aga ütlesime, et pulmi veel ei plaani. Tegelikult planeerisime salaja ise edasi :)

Meil juhtus nii, et esimesena said kihlusest teada meie kõige lähedasemad sõbrad (kohe järgmisel päeval) ja ülejärgmisel päeval vanemad. Ning siis hiljem ülejäänud perekonnaliikmed.

Meie teatasime kihlusest mehe avnematele nii, et rääkisin asjast mehe õele kes on hea sõbranna ja tema rääkis siis oma vanematele ja õdedele edasi. Minu emale ei julgend me pikka aega öelda nii peaegu 2 kuud hiljem sai ema teada ja ütlesime seda mehega koos ja ema reaksioon oli üllatavalt positiivne. Vanaemale teatame sellest pulmakutsega, sest algselt polnud me kindlad kas külaisi kutsume või ei aga otsustasime et kutsume. Ja kui vanaema oleks veel varem teada saanud sisi teaks juba terve minu poolne suguvõsa kuid seda ma ei taha kuna teisi nagunii ei kutsuks.

Plaani abielluda tuli nädal tagasi, aga sõrmust pole veel saanud, sest tulevane peigmees on välismaal. Mu elukaaslane pole mu isaga kohtunud, kuna mu isa töötab ka välismaal ja siis otsustasime nüüd lõpuks minna mu isa käest ka luba küsima. Kuna ma olen ainuke tütar on mu ema väga ärevil, ja tema saigi esimesena teada ning tahab juba kõvasti plaanida:D juuni lõpp on pulmad ja ärevus on suur, vahepeal tuleb lausa masendus, sest kardan et kõike ei lähe plaanipäraselt, tahan et kõik oleks eriline ju. Vahel mõtlen et aega on, siis aga et ainult 3 kuud ju:D .Kirjutasin endale juba märkmikku nimekirja mida vaja teha ja kuna teha. Olen nagu seitsmendas taevas.

Kõike paremat teile
Käti

Meie tahaksime teatada kõikidele nii, et anname kellele võimalik kutsed ise üle ja teistele saadame postiga. Kahjuks on aga nii, et teame, et mõnel inimesel on plaanid juba selleks päevaks tehtud. Nendele peame varem rääkima. Sest need on õnneks sellised plaanid, mida neil annab ära jätta, aga siis nad saavad uue aja kiiresti välja mõelda.