Kas oma nimi või mehe?
Mis saab teie perekonna nimeks? Kas vana nimi või mehe oma? Kuigi mulle meeldib väga praegune perekonnanimi, arvan ma siiski, et abielludes peaks siiski traditsioonide järgi mehe nime võtma. Sellega näitan kuulumist oma mehele.
95 vastust · leht 1 / 2
Mina võtan ka mehe oma :)
Ikka jah mehe oma. Enda oma ei meeldi nagunii. Aga kui kujutan oma uut nime ette, siis on harjumatu küll.. :D
Ei jõua kevadet ära oodata.. 26.04.2008
Ikka mehe oma :) Kuigi sellega on veel ikka suht raske harjuda. Vana allkiri on nii käe sees, et poes teinekord olen kohe mõtlema jäänud ja siis vaadatud mind ikka päris imelikult :p
Meil tuleb minu nimi, mees võtab ka minu nime. mehel endal on väga keeruline ja ukrainapärane nimi ja milleks teha elu keerulisemaks....
Kuigi enda oma teab, mis keeruline ei ole, võtan siiski mehe oma. Nii see ju põlvest põlve käib, ja mulle meeldib see traditsioon. Ja mehe nimi meeldib ka, olen juba harjutanud allkirja teha. :) Arvan, et mees ei lepikski, et ma näiteks enda nime jätaksin... see käiks mehe au pihta. Õnneks pole mul midagi selle vastu, et võtta mehe nimi.
mina mõtlesin enne, et jätaks enda oma ja võtaks mehe ome ka, sobivad kokku.
aga see ei ole minu jaoks nii oluline, seega küsisin mis mees arvab, temale meeldiks kui mul oleks ainult tema nimi. nii, et võtan ka ainult mehe nime.
praegu olen veel Lees, varsti olen Lokk :)
Aga meie otsustasime võtta hoopis kolmanda nime :D
Meil jääb ka ühiseks perekonnanimeks mehe nimi, lapsed ka niikuinii mehe nimega.
Hihiii ja seletad sa siis iga kord, et sry, ma alles abiellusin :)
Ma lugesin traditsioonide alt, et eelnevalt ei tohi nime harjutada, toob halba õnne:(
Tore, et te lõpuks saite lahenduse leitud:)
Mehe, lastel ka niivõinaa mehe perekonnanimi :)
Mõlemad jäime oma perenimega.
Alguses kaalusin kõiki variante – täielik perenimevahetus, kaksiknimi või siis ei muutu midagi. Abikaasa soovitas mul käituda täpselt oma äranägemise järgi ja minu otsust perenime mitte vahetada, ta küll pahaks ei pannud (mõned kaugemad temapoolsed sugulased jõudsid küll pulmas imestada, et miks nii, aga see selleks).
Oma perenime juurde otsustasin jääda, kuna selle nimega inimesed peaksid kõik kuidagi lähemalt või kaugemalt sugulased olema. Lisaks natuke oma erialal seda nime tehtud ka. Kolmanda asjana, see nimi mu vanemate kaudu küllaltki hästi tuntud (vanemad mõlemad meditsiini valdkonnas). Seega, milleks lasta kaotsi minna juba nii heal potentsiaalil, kui veel lisaks kellelegi olulisele selle otsusega liiga ei tee. Tulevikus lapsed hakkavad ilma küsimuseta abikaasa perekonna nime kandma.
Veel ühe argumendina sümpatiseeris mulle mõte, et naisena ei pea ma oma identiteeti (millest perenimi on ju lahutamatu osa) oluliselt muutma, et nö ei saa kellegi omaks. Kuigi mingil hetkel oleks see mõte isegi romantiline tundunud, siis praegusel hetkel ma küll kuidagi oma otsuses negatiivseid jooni ei näe.
minagi võtan mehe nime,kuigi enda nimi on ka ilus ja kahte ei saaks ,sest siis venib kogu nimetus mega pikaks!
see julge samm on ainult üks eluetapp!
mina jätsin esialgu oma nime alles ja võtsin mehe oma ka juurde.. põhjus selle taga oli see, et olen oma vanemate ainuke laps ja isa on oma kodulinnas tuntud inimene ja see oli tema jaoks südamelähedane, et ma ka tema nime alles jätsin. Igaveseks ei plaani vana nime jätta, kuid eks seda vaatab veel aja jooksul.. :)
Mehe nimi saab olema ka minu perekonnanimi. Põhjus lihtne, minu perekonnanime on nii palju elus noritud, et ma juba tahaksin sellest lahti saada :) Ühesõnaga, mulle minu perekonnanimi ei meeldi. Kuigi on inimesi, kes on läbi aegade öelnud, et kuule tüdruk, kui sina kunagi abiellud, siis sina pead selle ilusa nime alles jätma. Ma kahjuks või õnneks ei jaga seda arvamust.
ikka mehe nimi, nagu ka meie lapsel.
No tegelt asi nii, et ma ütlesin täiesti lampi hetkel, et me võtame tema isa nime ja ta ei öelnud midagi selle peale vastu.. Ning kui nüüd muu jutu sees on läbi käinud see teema, siis ei ole mingit kahevahel olemist kohanud :P
Mul ka lapsel mehe perenimi, et see on ka üks argument, miks ma mehe oma tahan, siis ikka nagu perekond.
Mina tahaks praegu veel jätta nii oma kui ka mehe nime võtta. Oma nimi on selline tiba keeruline ja ainulaadne, aga samas sellega on alati mingi jama teistel. Ja ainult mehe nime võttes on juba üks pedagoog selle nimega (minu ees-ja mehe perenimi) olemas. Ei teagi veel väga hästi oma soove. Mees ja ämm sooviks, et jääks ainult mehe nimi... Kuid vaatame ;) Eks aeg näita.
Mina võtan ka mehe nime. Lapsel on ka mehe nimi ja siis ikka nagu üks perekond.
enam vähem nii jah :p
Mul oli ka sama asi, ennem kui abielus ei olnud siis selline tunne nagu last ei olekski endal, et mehe nimega laps aga nüüd ikka perekond ühe nimega:D
Mina jätan enda nime ja võtan ka mehe nime, kuna minu perekonna nime on Eestis järel veel väga vähe. Minu üheks põhjuseks on ka see, et olen uurinud oma suguvõsa ja minu sugupuu ühe perekonna üheksa lapse järglastest on ainult üheksa algse perekonna nimega inimest veel järel. Samas tahan mehele näidata oma seost temaga. Õnneks on kallis tulevane abikaasa minu valikuga nõus.
Mul on tulnud isegi ette juhus kus olen pidanud seletama, kes ma lapsele olen. kuna on erinev nimi :) Juba selliste istuatsioonide vältimiseks tahan ma mehe nime :D
Minul tuleb ka mehe nimi, sest mul endal pikk nimi ja tahaks ikka sellest lahti saada:) Laps ka juba mehe nime peal. Aga kui on endal seliine lühemat sorti nimi, miks ma mitte mehe omaga kokku panna.
Kindlasti võtan mehe nime, lapsel ka isa nimi ning minu perekonnanimi on nii levinud ja ei taha seda enam. Oleks mul ilus nimi, siis jätaks enda oma ja võtaks mehe oma juurde, aga need kaks nime omavahel ei sobi, ajab lausa naerma kui need kokku panna:)
Njah,
selle teema jaoks ongi arvatavasti kaks põhilist küsimust-kas oma nimel on taga juba tugev pagas(erialane vms) või kas mehe nimi ei ole liiga keeruline/kummaline või miskit sellist.
Mul on kummaline situatsioon, kus praegune, tehtud nimi on varasemast ammusest abielust jäänud ja seega ei ole kuigi ilus seda jätta-samas olen selle nimega palju töötanud. Mehe nimi(pole eestlane) on meil jälle kummaliselt-imelikult kõlav. Seepärast olen väga tõsiselt kaalunud oma vanaema neiupõlvenime taotlemist. Mees ka sellega nõus. Lõplikku otsust samas ei ole...
Ma ei suudagi otsustada kas jätta enda oma või võtta mehe oma sest minu nimi mulle meeldib, mehe nimi aga tekitab koos eesnimega nõmeda riimi, aga samas kui sellega harjuda...mehe nimi on ju huvitav ja lühike ning seda on eestis väga vähe.kaksiknime ei taha kindlasti sest siis veel eriti tobedalt kõlab.
Õnneks on veel mõtlemis aega:)
Vaat see tõesti naljakas:) ega jah kui sünnitunnistust kaasas ei kanna, siis ei tõestagi et oled ema:D
mina kartsin küll, et annan osa oma identiteedist koos oma nimest loobumisega ära, kuna mul on minu rahvuslikku tausta näitav perekonnanimi ja seda nime kannab Eestis veel peale minu ainult 4 inimest, kellest üks peaks ka varsti mehele minema ja kes siis sama küsimuse ees seisab...
samas otsustasin, et nimi ei tee minust seda, kes ma olen ja minu jaoks on olulisem omada oma lastega (kunagi) sama nime. kaks nime on minu arvates parim lahendus, aga minu pikk ja suht keeruline (tavaliselt tehakse kolm-neli kirjaviga seda ühte nimegi kirjutades) perekonnanimi lihtsalt ei sobi lihtsa ja eestimaisega, mis on minu tulevasel abikaasal.
samas võttis üks minu sõber oma vene pärase nime asemel hoopis oma pruudi ilusa eestimaise nime. kuigi alguses oli imestajaid palju, siis nüüd (ainult kaks aastat hiljem) tundub see nii loomulik ja ainuõige, kui üldse olla saab...
njah, ma olen ka dilemma ees... ja tõesti, ei oskagi kuidagimoodi otsustada seda tähtsat asja, tahaks nagu ikka mehe nime, aga see ei kõlaks jällegi kuigi hästi... ja tulevaste lastega ju tegelikult võiks ikka olla sama nimi (mehe oma siis ikkagi)... raske on see valik...
Tahaks väga mõlemat; ehk keegi oskab öelda, kas see on meie vabariigis võimalik?
No minumeelest on ju võimalik, et sa võtad lisaks oma nimele ka mehe nime lõppu:)
;) on küll võimalik. Aga lastele tuleb vaid ühe nimi:)
ikka mehe nime võtan :)
ma tahaks just, et mehe nimi ja siis minu nimi. Huvitav kas nii ka ikka saab?
olin ka pikka aega otsustusvõimetu, et mis nimi siis lõpuks jääb.
Täna käisime tegime avalduse ära ja võtan mehe nime :) Ta nii õnnelik nüüd ja mina ka muidugi :)
Võtan mehe nime. Mehel on selle üle igal juhul ääretult hea meel..
_______________________
Ise teeme oma elu ilusaks.
ma võtan mehe nime :):)
Mina jätan oma nime - austusest oma isa vastu ja mees oli sellega väga päri, et võtab minu nime. Kuna mu nimi pole eestist pärit, tahan seda siin säilitada.
ma võtan ka ikka mehe nime...:)
Ega nimi riku meest,kui ees ise seda ei riku.Valida on alati raske,kuid väga naljaks on,kui emal ja lastel peaksid olema eri perekonnanimed.
Valik on ikka ainult sul endal.
Kui valid mehe perekonnanime,siis see si näita mitte kuulunist mehele,sest keegi ei saa lihtsalt kuuluda kellelegi teisele.See kuulumise jutt oleks pärit nagu Araabiast.Perekond on ikka minu arvates vabatahtlik ühtekuuluvuslik liit,kus mõlemile peaks jääma oma vabadus ja hingamisruum.
Mina võtan mehe nime ja isegi ei kaalu teisi variante, sest mulle meeldib saada tema naiseks ja kanda selle austuseks ka tema nime. Kuigi perekonnaseisu ametis tabas mind üllatus, kui avalduse vastuvõtnud ametnik küsis, et kas ma ikka tean, et kui ma mehe nime tahan siis pean oma dokumendid ära vahetma ja see võtab aega ja on ikka väga ebamugav.
Ma ei saanud nagu aru aga noh vaatamata sellisele märkusele võtan ma ju ikkagi mehe nime :):)
Võtsin ka mehe nime kuigi kaalusin alguses kaua kuna minu perekonnanimi ilus ja eriline aga täna käisime avaldusi andmas ja nagu automaatselt kirjutasin uueks nimeks mehe oma nii et enam pole midagi teha aga olen sellega väga rahul.
Mina võtan kindlasti mehe nime. Minu jaoks on oluline, et kogu pere oleks ühe nimega :)
Sinu jutust jääb mulje, et ISA on ja jääb kõige tähtsamaks meheks sinu elu, mitte ei saa selleks sinu tulevane abikaasa. Mõttest saan aru ja tore kui on ka selliseid mehi kes võtavad oma naise nime aga nii öelda, et austusest oma isa vastu jätan endise nime on minu meelest natuke kohatu. Aga eks iga üks ise teab.
Kevad südames!
Ikka mehe oma, tunduvalt lihtsam kui enda. Loodan et siis pääsen sellest, et kuidas kirjutakse ja alati üle küsitakse :D
minul on ka ilus perenimi ja hoolimata sellest, et me ei plaani ühiseid lapsi (mina 36 ja tema 56), siis TUNNEN, et soovin ka läbi tema perenime kokku kuuluda .. ja kuna me ilmselt jääme käima mööda venet ja eestit (ta on venelane), siis on ka mugavam igas olukorras ühe perenimega :)
See on vana foorumi arhiiviteema — uut vastust siia ei saa lisada.