Kas oma nimi või mehe? - Lehekülg 2

Ma võtan tõenäoliselt ikka mehe nime kuigi natuke kahju on oma ilusast perenimest loobuda - kõik ümberringi imestavad, et kuidas ma ikka raatsin oma ilusast perekonnanimest loobuda. Aga ma ikka tahaks, et meil oleks ühine perkonnanimi ja ka tulevikus meie lapsed kannaksid meie mõlemaga ühist perekonnanime - tunnen, et ühine nimi annab mulle nagu rohkem kokkukuulumise tunde....kuigi natuke kahju on ikka loobuda.
ps: kusjuures ma olen mõelnud ka selle peale, et muudan koos perekonnanimega ka natukene oma eesnime. Olen eesnime muutmise mõtteid mõlgutanud tegelikult juba aastaid ent asi on sinnapaika jäänud - seda põhjusel, et ma pole endas kindel olnud ja samas olen mõelnud ka kogu sellele dokumendivahetuse jamale mis sellega kaasneks...nüüd mõtlen, et kui abiellumiseks läheb siis on võimalus teha kõik ühekorraga. Ent ma pean veel sellele mõtlema.....mees muidugi mu eesnime vahetust ei pooldaks. Aga samas tundub põnev mõelda, et pärast abiellumist saaksin endale täiesti uue nimekomplekti...natuke scary tundub muidugi ka :)

ikka mehe nimi:)pole mõelnudki jätta enda nime.mitte,et selles midagi halba oleks,aga arutomaatselt kohe mehe oma.eks seda sahmimist ja dokumentide väljavahetamist ole päris palju,aga see ei ole nii hull:)

alati koos:)

Võtan ikka ka mehe nime. Siis on ikka asi tõeline...:)

Min v6tan ka mehe nime kuigi on keerulisem ja pikem:)
Meeldib see tore traditsioon.

Mina jätkan traditsiooni ja võtan mehe nime. Oma neiupõlvenimega ei saaks ma Euroopas kahjuks hakkama, seega tagastan ta isale.

* 18.08.2009 *

Täna sai siis minu tulevane nimi ka otsustatud - ikka mehe oma :)

Meie päev 06.07.08.

Mina saan sinust aru :)
Mina jätan ka enda nime, mees on sellega päri, kuid tema pole veel otsustanud, kas võtab minu oma juurde või võtabki minu oma. Meil selline asi, et minu nimega inimesi Eestis ainult 4 tk järgi, ja tahaks nime edasi kanda, et ta päris ära ei kaoks :)

... see päev on teel ...

Mina võtsin ikka ka mehe nime. Pärast abiellumist on mitu korda mu käest küsitud, et kas võtsid mehe nime järgi? Sest mu nimi kõlab väga kenasti pärast abiellumist :)

Aeg näitas, et ikka korralik eesti nimi tuleb jätta ja nii ma mehe nime võtsingi :D

Ikka mehe nime...siis ikka nagu "päris" :)

Samuti ikka mehe nimi, nagu enamikel, kuigi mehe perekonnanimi on vene pärane ja suhteliselt keeruline eestlase jaoks-otsustasin ikka nii. Uhkusega kannan veel küll isa nime, kuid uhkusega hakkan kandma abikaasa nime ka!:)

mehe oma ikka:)
-------------------
1Corinthians 13:13
And now these three remain: faith, hope and love. But the greatest of these is love.:)

Mina võtsin küll mehe nime kuid jätsin ka oma nime alles nn keskmiseks nimeks :)

Mina arvan,et tuleks võtta ilusam perekonna nimi :D.. kas sis mehe või naise oma..aga üks nimi peaks olema mõlemal, see näitaks ikkagi, et tegu on perekonnaga.. Muidugi võib naine jätta ka enda neiupõlve nime, kui ta sellega juba näiteks kuulsaks on saanud :)..

ei, nii pidi ei saa.

Mina kohe ei teagi mis teha - mehel väga ilus nimi, aga endal ka väga ilus ja omapärane nimi. ja kuigi mõtted on, et tahaks ikka mehe nime võtta, siis ikkagi süda tilgub veits verd ka, kui mõtlen, et loobun oma nimest. Samas mehe nime võtmise poolt räägib ka see, et tahaks tulevikus olla oma lastega sama perekonnanimega. Seega arvata on, et võtan mehe nime, aga pean veel selle mõttega harjuma.

Väga pikka aega teadsin, et mulle saab kindlasti mehe perenimi, endal selline mittemidagi ütlev perekonnanimi. Ja siis oli ühel üritusel nn "ennustaja", kes vaatas tulevikku nime numeroloogia kaudu. Pole eladeski ennustaja ja muidu võimetega inimeste jutul käind, aga nüüd mõtlesin, et mis see väike asi ikka teeb:) No ja tulemus on käes! Võtsin mehe nime lisaks. Mehe nimi üksi oleks nõrgaks jäänud, aga nüüd on ta mulle suureks toeks:D selline siis oli "ennustaja " jutt ja kuigi ma räägin ikka, et eriti ei usu selliseid asju, siis kuidagi ei saanud seda mõtet enam peast, et oma nimest loobudes loobun ka suurest hulgast heast energiast:D

Mina arvan, et loeb ikkagi see nimi, millega inimene siia ilma sünnib. Vaevalt, et nimevahetusega saab inimene oma saatust muuta/mõjutada.

Mina võtsin mehe nime ja arvan, et sellega ei muutu midagi.

See, kuidas elu kujuneb on minu meelest suuresti inimese enda mõtlemises kinni. Kõik algab peast:) ja sellest, kui palju me end ümbritseval mõjutada laseme. Mina muutusin vastuvõtlikuks ja hakkasin uskuma nn jama, tegelikult me ju ei tea, kas muutus midagi või mitte, seda pole kardinaalselt tunda andnud. Allkirja andmisega olen veidi jännis, aga muidu hakkan juba harjuma ja täitsa meeldib ka:)

Tähtis on see, et inimene ise rahul on.

Appiii. Meie lähme homme avaldusi viima ja ma ikka ei tea, kas jätan oma nime ka alles või mitte. Mulle isiklikult ei meeldi mehe perekonnanimi. Või noh, iseenesest pole tal viga, aga koos minu nimega on ikka kole. Mees ütleb, et see minu otsus, aga tema arvab, et ei ole ikka mõtet oma nime ka jätta. Aga mina lihtsalt ei tea..... Ma viimane omanimeline ka oma suguvõsas. Tahaks vist ikkagi siis lõpuni kanda seda nime....No ei teagi.
Kas kui mõlemad nimed, nii enda kui mehe, siis pannakse nad sidekriipsuga? Enne mu enda perekonnanimi ja siis mehe oma lõppu?

Üldiselt tundub et kui homme avaldusi viima läheme, siis kohapeal otsustan :)

Ma võtan mehe nime. Kahju on sellest, et minu praeguse nimega inimesi on väga vähe alles, aga mehe perekonnanimi on väga levinud. Samas enda oma ka jätta ei taha, tahaks ikka traditsiooni järgida, ja mõlemat nime kasutusele võtta samuti ei saa: mu eesnimi juba on sidekriipsuga ja kui perekonnanimi ka selline tuleks, läheks ikka kergelt koomiliseks kätte ära :D

Hea meelega jätaks oma perekonnanime, asi selles et ring hakkab koomale tõmbuma ja perekonnas ei ole enam sellised lapsi ja noori kes tulevikus Meie nime veel edasi kannaks,hetkel oleks veel võimalus minul ja mu täditütrel seda nime edasi viia.
Kuid hoolimata kõigest valin ikkagi mehe nime, oleks mehel hea meel ja endal ka uhke tunne oma kallima nime kanda:)

Mehe oma ikka. Enda oma juba niigi kaua kantudXD
Sedasi on ilusam ja näitab meie kokku kuulumist
-------------------
1Corinthians 13:13
And now these three remain: faith, hope and love. But the greatest of these is love.:)

Kindlasti võtan mehe nime. Endal küll suhteliselt vähe levinud perekonnanimi, aga mehe oma ilusam ja veel vähem levinud :D Õigemini tema perekonnanime kandjad võib kahe käe sõrmedel kokku lugeda.

Mul ka nüüd ilus abikaasaga ühine perekonnanimi. Juba täitsa ära harjunud, ei mäletagi kuidas ennest teise nimega oli :D

Mina jätan enda perekonnanime alles:))
Mehe perekonnanimi mulle ei meeldi ja mees võtab minu perekonnanime endale hoopis;)

Mina jätan enda oma ja sidekriipsuga ka mehe oma. Enda oma lihtsalt liiga ilus ja eriline, et ei saa ära anda.

--------------------------------------------------------
Inimese geniaalsuse tõendiks peetakse sageli seda, kui ta oskab esitada
küsimusi, millele ise vastata ei oska...

Minu ainus häda on see, et tööalaselt olen tuntud juba oma nime järgi. Liitnime ka võtta ei saa, sest eesnimi on liitnimega. Otsus on siiski langenud selle kasuks, et kaotan vähe kasutatud teise nime ära ning võtan ikkagi mehe perenime. Saab siis vähemalt puhtalt lehelt alustada tutika nimega, sest keeleliselt on mehe nimi ilusam ja kõlavam. Samas Ameerikas oleksin oma praeguse nimega täitsa põliselanik.
Noorena mõtlesin kogu aeg sellele, et kunagi ei võtaks mehe nime, kui see sisaldaks öäõü- tähti. Ega võtaks praegugi. On küll ilusaid täpitähelisi perenimesid, kuid suheldes üsna palju välismaalastega, siis ei pea seda eneselegi mugavaks.

Minu mees käis ikka tõsiselt pinda, et ma tema nime võtaks, ütles, et enne pulmi ei tule. Aga mina ei taha - asjal puht praktiline pool - dokumendid vaja kõik ümber vahetada. Teiseks tundub see tänapäeva naise jaoks natuke iganenuna - võtta mehe nimi ja loobuda enda omast, misjaoks?

Kuidas kellelegi -- mulle on äärmiselt loomulik, et võtan abielludes abikaasa nime. Minu jaoks kõik, mis traditsiooniline, ei võrdu iganenuga ja mehe perekonnanime võtmine on üks traditsioonidest, mis minu meelest on täiesti okei. Pealegi mulle nt meeldib, et saab edaspidi meid nimetada ühise perekonnanimega ja et nimede järgi on inimestele selge, et me oleme abielus, mitte ei ela lihtsalt koos. Samuti soovin, et kui kunagi lapsed saan, siis ei pea nad seletama, et ei mu vanemad on ikka abielus, aga lihtsalt erinevate nimedega.
Mul on küll enda nimest natuke kahju, eriti arvestades, et saan abielludes endale väga levinud perekonnanime, samas kui neiupõlve nimega inimesi on Eestis vaid käputäis. Aga leian siiski, et ühtsustunne, mida annab ühine nimi, ja segaduste vältimine on väärt seda dokumentide vahetamise vaeva ja oma nimest loobumist.

Nõustun igati sinu arvamusega, Liiska.
Minu jaoks ei tundu samuti see traditsioon iganenuna. See on ju täiesti igapäevane ja sedasi ka jääb.
Mehe perekonnanimi näitab minu kuulumist temale ning ükskõik, kui palju paberitööd selle võtmine ka ei võtaks - mina võtaksin ikkagi tema oma:)
Mees on perekonnapea. Ma tean, meil, naistel on seda tihti raske tunnistada. Kuid nõnda see on ning sedasi ka peaks jääma:)

-------------------
1Corinthians 13:13
And now these three remain: faith, hope and love. But the greatest of these is love.:)

Sõnasõnalt olen sinuga nõus. Kunagi minevikus ei olnud. Minugi endine nimi oli vähe esinev ja mehe oma palju levinud. Nüüd olen väga-väga rahul, et mehe perenime võtsin :D Tunne on hoopis teine ;)

Täiesti nõus siin, et ei kujutaks ettegi kui poleks mehe nime võtnud, nüüd ikka kogu pere ühe nimega :D

http://www.kardaan.pri.ee/maris/kutsed/

ma võtan ka mehe nime lisaks :)

Mõelge laiemalt - kust selline traditsioon? Väga õige MaarjaLiisa - nimest loobumine tähendab täielikku kuulumist mehele. No me ei ela ju mingis keskajas, kus naine oli varatu olevus, kelle ülesandeks oli mehele (mehe varale) pärijaid sünnitada ja kui mees oma ristiretkele suundus, siis pani naisele voorusevöö peale. Nimi on oluline osa inimese identiteedist. Perekonnapeast mees on varsti juba terve sajandi olnud Eestis haruldus, sest millegipärast ei soovi mehed võtta seda vastutust, mis kaasneb perekonnapea rolliga. Kas mitte pole õigemad sõnad tänapäeval abielu iseloomustamiseks - koostöö, kompromissid, õiguste ja kohustuste jagamine, partnerlus? Traditsioonid muutuvad ajas, ei saa öelda, et nii oli ja nii jääb. Vanasti oli pruudil punane kleit, nüüd valge, varsti võibolla muud värvi, see ju ka traditsioon? Jumala pärast, ma ei püüa kedagi ümber veenda - võtke mehe nimi kui tahate, aga ei pea kõike traditsioonidega põhjendama, eriti kui ei süveneta selle traditsiooni tausta.

Mina omast meelest küll abikaasa nime võtmist traditsiooniga ei põhjenda. Lihtsalt tahan nii, ja kuna see on samal ajal ka traditsioon, siis järgin seda. Ja ma ei ole ka mingi girl-power-naine, et pelgaksin öelda, et kuulun mehele :D Ma ei karda, et sellega oma iseseisvusest ilma jääksin või mis iganes see nö moodsate naiste hirm on sel puhul.
Ja ma arvan, et ei maksa teha üldistust, et mehed ei taha tänapäeval perekonnapea rolliga kaasnevat vastutust võtta. Eks see olene ikka mehest ka.

Ja mina ei pelga öelda, et minus tekitab jälestust mõte, et ma kuulun kellegile teisele s.o. olen nagu mingi asi sisuliselt?
Muidugi oleneb mehest, kas võtab perekonnapea rolli või mitte, minu kogemus (ja tuttavate perede näide) ütleb, et enamuses ei võta (ja vahel muidugi naine ei lase). Kindlasti on ka erandeid.
Arvan, et tänapäeval on see mehe perekonnapea roll rohkem formaalsus, kui naistele meeldib mehele seda mõista anda, siis miks mitte, aga muidu on ikka nii, et mees on pea, aga naine kael s.t. tegelik liider.
Kordan veel, et ei püüa kedagi ümber veenda, pigem avaldan arvamust ja aktsepteerin teiste arvamust.

Ahsoo, mai teadnud, et asja saab nii ühekülgselt vaadata. Meil mehega ikka nii mõeldud, et pärast pulmi kuulume vastastikku teineteisele. Ma ei näe muidu nagu abiellumisel üldse mõtet, kui ma millegi sellisega nõus poleks. Sul vist veits paranoiline arusaamine kellelegi kuulumisest, see ei tähenda kellegi tallaaluseks ja omandiks olemist.

Täitsa lõpp, isa palus täna, et ma jätaksin enda nime. Just selle põhjendusega, et ma olen ainus edasikandja. Aga kuhu ma teda kannan, ei saa ju mehele öelda, et võtan lapsed oma nimele. Ja ega ei taha ka.

Täpselt samuti on mu mees oma peres ainuke, kes nime edasi võib viia, kuidas peaksin ma tema vanematele ütlema, et kuulge, sorri, aga ma jätan enda perekonnanime ja kui lapsed saame, siis võtan need ka enda nimele? Ma ei kujuta küll ette seda.

Isver kuidas küll vanemad suudavad lapsi nii ebamugavatesse olukordadesse panna? Mul ikka jäi suu lahti sellise palve peale. See on ju meie omavaheline asi ja sisetunde küsimus ja mina tunnen, et ma tahan, et tervel perel oleks üks nimi. Vaevalt isagi oleks olnud nõus, kui ema oleks öelnud, et jätab oma nime ja lastele annab ka selle. Aga samas arvab, et minu tulevane abikaasa peaks sellega nõus olema. Täiesti uskumatu värk.

Paranoiaga ei ole siin miskit tegemist. Pigem elukogemusega. Ma ei tea kui vana sa oled ja millised on sinu kogemused kooselus meestega, aga minul on kaks kooselu, üks 5 aastat ja teine 15 aastat, mis nüüd lõpeb abieluga. Tean seda värskelt armunu tunnet, kui tahaks kõike teise heaks teha ja ka öeldakse, et kuulume teineteisele. Paraku hiljem see tunne muutub paratamatult. Peale abiellumist üks mu sõbranna oli äärmiselt vaimustatud oma abikaasast ning tõusis tema pärast hommikuti varem üles, et talle süüa teha. Poole aasta pärast ta enam nii vaimustunud ei olnud... Aga mis ma sellest, see foorum pole vist õige koht selliste asjade jaoks. Ometi leian, et mul on õigus oma seisukohta kaitsta ja selle juurde jääda. Lõppkokkuvõttes mina abiellun ka oma mehega ja on kindel, et meid ei oota lahutus, kuigi me ei kuulu teineteisele, ega ole ka teineteise tallalused. Minu "süü" praegu on vist selles, et ma ei abiellunud värske armumise lainel, vaid peale pikka kooselu. Armastus tähendab vabaks laskmist, mitte omamist. Loodetavasti jõuavad kõik noored abiellujad lõpuks selle tõdemuseni, seniks aga armastust ja jõudu kõigile!

Ma arvan, et nelja aasta pikkune kooselu ei ole enam värske armumine. Pealegi võivad inimesed olla koos olnud ka 20 või enam aastat, see ei tähenda, et see tingimata neile elutarkust on andnud.
Omamisel ja teineteisele kuulumisel muideks on suur vahe :) Aga kurb, et sa hoolimata pikkadest kooselukogemustest seda ei tea.

Eks sa pead siis veel eneseväljendusoskust õppima, sest selline mulje sinu jutust jäi (mis puudutab teineteisele kuulumist). Kui sa oleks rääkinud sellest, et olete alati teineteise jaoks olemas, siis oleks see hoopis teine jutt olnud. Palju edu ka suhtumise muutmisel.

Ei, ma ei räägi teineteise jaoks olemas olemisest. Sa lihtsalt ilmselt ei taha aru saada, või ei teagi sa tunnet, millest ma räägin, aga las see nüüd jääb. Ei viitsi enam.

Ikka mehe nimi ja tal õnneks see selline hea ja rahvusvaheline:)Enda nimi pole mulle kunagi väga meeldinud.