Küsimus kirikus abiellujatele!!!
Teile siis selline küsimus, et miks te teete kirikus oma pulmad? Kas usk või on selles mingid muud põhjused... Ootaks siis elavat arutelu!!!!
76 vastust · leht 1 / 2
usu pärast meie sedakindlasti ei tee, lihtsalt ilus ja pidulik.
mina olin ammu enne meest leeritud ja teda ma leeri ei ajanud, et ma tahan ja kõik. tema ütles mulle minu üllatuseks ise, et tema tahab korralikku pulma ja läheb leeri. mis mul selle vastu ikka olla saab :)
Minu jaoks on kirikus abiellumine selline pühalik, ilus ja kuidagi minu südamele lähedasem :) Olen vist rohkem emotsionaalsem inimene, et sellised pisiasjad südamesse lähevad :P Aga meie jaoks on kirikus abiellumine ainuõige otsus (ka mehe soov oli kiriklik abielu). Ja ega see usk ka liiga tee ja tükki küljest võta! ;)
Meie just vastupidi ei tee mitte ilu ja pidulikkuse pärast kiriklikke pulmi, vaid lihtsalt me olemegi tegelikult ka mõlemad usklikud. Me ei ole sugugi ilmaliku registreerimise vastuargumenteerijad, aga kiriklik variant tundub meile loomulikum.
Aga huvitav on lugeda, miks tahetakse kiriklikke pulmi ka siis, kui ise usuga seotud ei olda... mõnedes muudes riikides on see justkui tavalisem, Eestis niiväga vist pole?
Armastus on kingitus!
Nooooh, mina olen alati teadnud, et abiellun kiriklikult. Väiksena ristitudd ja pühapäevakoolis käinud, nagu paljud, hiljem leeri läksin ise vabatahtlikult. Nüüd kui abiellumise jutt päevakord tuli, ei olnud küsimustki, kuna mina ja abikaasa kumbki ei salli õnnepalee pulmasid. Tore et inimesed abielluvad kuid ise nii ei tahaks. Siis juba kutsuks registreerija endale sobivasse kohta. Ma ei halvusta neid kes õnnepalees abielluvad, absoluutselt mitte, see ei ole lihtsalt midagi meie jaoks. Nagu muudaks päeva kuidagi vähem tähtsaks muarust ...
Meie ei ole ka usklikud, kuid mõlema unistustepulma juurde kuulub kirik. Meil tuleb muidugi enne veel leeris ära käia ja loodan, et leiame selle aja ja võimaluse.
Olen ristitud ja leeritud ja muidu ka vahest käin kirikus, mitte ainult pühade ajal, aga usklik ei ole. Laulatus oli kogu aeg mõttes, et kui kunagi abiellun, siis kirikus. Selline püha koht minu jaoks ja võib olla on see tükike mälestust minu vanaemast, kes oli väga usklik inimene. Laulatusest peakski tulema selline püha ja pidulik üritus meie jaoks.
Meie jaoks oli ainuke mõeldav variant laulatus, mehega mõlemad nö. üle keskmise usklikud ka ning lisaks lubasin ma kunagi väikse tüdrukuna kui mind ristiti vanaemale, et kui suureks saan siis lähen leeri ja kui abiellun siis ikka korralik kiriklik laulatus.
Kui kirikuga muud sidet ei oleks, siis kindlasti ei oleks kirikusse roninud, vaid registreerija mõnda ilusasse kohta kutsunud.
Laulatus tuleb kirikus, kuna esiteks kirikus on palju ilusam, teiseks on kirikuisa rahulik ja laseb ikka pool tundi inimestel sees olla, mitte nagu Õnnepalees, kus käib konveiersüsteem. Kirik on olnud ka lapsepõlveunistus, kuna paljudes filmides abielluti just kirikus. tundub ainuke õige koht olevat. Ja kahjuks ei saa ka maksmise osast üle astuda. Kirikus abielludes ma tean, et kui teen annetuse siis see läheb 100%-lt asja ette, mitte nii, et maksan 15 minuti jutu eest 10 000, sest tahan kuskil kaunis kohas registreerimist.
12.07.08. uskumatu, aga tõsi
lihtsalt väga pidulikud ja kuninglikud on kiriklikud pulmad ;) ainult selle tõttu: see on me mõlema lapsepõlve unistus
Kirikus abiellumine on justkui asjade loomulik käik. Kuigi kumbki meist ei ole ei leeritatud ristitud, kuid see protseduur ka käsil juba. Kirikus abiellumine lisab kogu protseduurile pühaliku aura... ja tundub õigem kaaa.
Kirjutan nüüd natuke tagamaadest ka, et miks ma sellise küsimuse küsisin. Asi siis selles, et olen teoloogia üliõpilane ning usul on minu elus tähtis roll. Annan au nendele, kes julgesid tunnistada, et nad teevad seda usu pärast. Kuid miks siis mina kiriklikult ei abiellunud, sest minu mees ei ei ole usklik.
Ja ausalt öeldes, et kui kirikus abielluda mitte usu pärast siis on see ju silmakirjalik...!!!
Olen Sinuga täitsa nõus, just eriti viimase lause suhtes!
Aga kahju on sellest, et tänapäeva ühiskond on juba nii palju allahindlust teinud.
Ja eks kiriku uksed on ju olnud avatud alati kõigile. Ja kel vähegi soovi sealt uksest sisse sisse astuda, need võetakse ikka avasüli vastu. (Vastasel juhul poleks meil kirikus seda rahvast, sest palju on ka neid kes kuskil sügaval südames otsivad midagi, midagi mida nad iluks, harmooniaks ja kuninglikuks peavad).
Ehk on probleem ka selles et ei julgeta tunnistada, et usutakse. Kas just jumalasse, aga millessegi vägevamasse. Tänapäeva praktika näitab, et sõna "jumal" on omandanud sellise halva maigu. Ma vaid loodan, et inimesed kes nüüd käivad leeris selle mõttega, et siis saaks kirikliklt abielluda, siis ehk nad leiavad sealt mingi tugeva tagapõhja endale, mille najal siis edasi minna ja kasvada ning areneda.
Jah just!
Kahjuks on kõik jumalaga seotu ju läbi aegade tabu olnud.
Hea seegi, et kirikud annavad võimaluse ka mitte süvausklikele seda kõikkevõimast tunnet tunda just kirikus abielludes. Ja minumeelest on ka see hea, et vähemalt luterikirikutes on säilinud tava, et enne ristimist ja leeri abielu sõlmida ei saa.
Olen teiega selles suhtes täiesti nõus, kuigi endal tuleb ka kiriklik pulm. Aga mul on leerist möödas juba 15 aastat ja ei teinud seda küll tol hetkel et saaks kirikus abielluda. Ja ega ma ju endale valjusti ei ole ju tunnistanud et usun Jumalsse, aga kirikus olen käinud ikka aegajalt ja on olnud perioode kus ka tihedamalt. Ma vahest imestangi kui lihtsaks tänapäeval on tehtud see kiriklik laulatus, sest enamik ju neist peale seda püha üritust enam kirikusse asja ei tee, kui just jõulude ajal, aga võib olla olen eksinud ka ega ma ei tea. Aga eks see laulatus ole ju kirikule sissetuleku allikas ja miks siis ka mitte, kõik kes soovivad seda ka saavad. Jääb loota, et nendest paaridest enamus leiaks ikka tee kirikusse peale laulatust ka:)
12.07.08. uskumatu, aga tõsi
elus on palju asjad silmakirjalikud! Kasvõi seegi, et siis ei saaks paljud kiriklikult abiellujad kanda loori-valget kleiti ja vallasemadele oleks see tegu lausa häbiväärne!
oma nägemuse kohaselt: Millegi "kõigevägevamasse" uskumiseks ei pea igal pühapäeval käima kirikus. Minu jaoks on silmakirjalikud need kes "näitamaks teistele, et on usklikud" käivad kirikus, ise seda sisimas uskumata. Usuga kaasneb ka ligimese austus jne. (10. käsu järgimine), mida siiski paljud "usklikud" ei täida. Me kõik oleme inimesed!
Ja, et õigustada enda kiriklikke pulmi, siis ma ei leia, et ma midagi silmakirjalikku teen. Usku võtan mõistuse ja hingega. Piibel on ju siiski rahva ajalugu ja 10. käsku lihtsalt inimeste tsiviliseerimiseks- milleks on tänapäeval põhiseadus! Nii, et minu suurim usk kuulub siiski kitsarinnaliselt oma vanematesse ja vanavanematesse ning tulevasse abikaasasse- mida siis väga kaudselt võiks nimetada usuks! Aga milliseks? Silmakirjalikuks?
Edu kiriklikult abiellujatele ;)
Ilmselt on osaliselt asi selles, et inimesed ei käi enam kirikus kui kirikus.. meie kirikud on muutunud kontserdisaalideks, kuhu igaüks võib piletiraha eest minna. Kirik pole enam pühakoda, kus käiakse jumalaga suhtlemas vaid hoone, saal...:(
Mis puudutab kirikus abiellujate ning mitteusklike silmakirjalikkust...
Kui mainisime ühele oma tuttavale, et abiellume, siis pakkus ta kohe, et näe, tehke ikka kirikus, et see ja too õpetaja teeb kiirleeri, pole vaja kohal palju käia ega midagi. Seega, alustada tuleks ikka sellest, kes sellist asja soodustavad, et igaüks võib kirikus abielluda, ega ilma kirikuõpetaja nõusolekuta ei saaks seda teha. Minu hinnangul on ka kirkuõpetajad sel juhul silmakirjalikud, nad teavad väga hästi, et sellised kiirleeritajad ei tule eluski enam kirikusse ega usu jumalasse. Aga kõik on tänapäeval vaba, avatud... Loodetavasti ei solva ma kedagi oma postitusega, see pole nii mõeldud. Lihtsalt kirjutasin oma kogemuse...
Ega ma polegi väitnud, et usklikkust saab mõõta selle alusel kui tihti kirikus käiakse. Kahjuks on tänapäevases elus palju silmakirjalikkust.
Tänapäeva seadused on rajatud tegelikult ju kümnele käsule(mõrv on tänapäeval karistatav, ka varastada ei tohi jne) ja palju käibel olevaid "vanasõnasid" on pärit piiblist(tee teistele seda, mida tahad et sulle tehakse jne).
Sinu kitsarinnalist usku oma esivanematesse ja oma tulevasse - see on austus, armastus, hoolivus, tahtmine neile rõõmu ja head teha. Seda ei saa silmakirjalikuks nimetada. Ja nagu ma ka ennist ütlesin, et ma väga loodan et kes te leeri läbides leiate seal taga ka midagi sügavamat. Ja loomulikult edu Teile kõigile kes kirikus abiellute, lihtsalt ärage tehke seda selle pärast, et nii on ilus, leidke sealt mingi sügavam tagamõte. Ma ei ütle, et nüüd peate kõik usklikuks hakkama, ei ei seda mitte!!!!!!!
Teil on väga head pointid!
Kirik kui selline on tõesti muutunud/muutumas aina rohkem "kultuurimajaks" - kohaks, kus käiakse kas mingu üleva tunde saamise pärast või siis lausa silmakirjalikkusest, teistele inimestele näitamise pärast vms.
Ja see kurvastab mind südamepõhjani, aga nii see on, et ka kirikute siseselt kohtab silmakirjalikkust liiga palju.
Üks levinud ütlus kristlaste seas on: "Nii nagu Mc Donaldsis käimine ei tee sind automaatselt hamburgeriks, ei tee kirikus käimine sind ka automaatselt kristlaseks!"
See, et teha kiriklik laulatus, on tegelikult täiesti väline element selle kõige juures. Kui ühel suurel kiriklikul laulatusel (kus abiellujad on ise mitteusklikud) kasvõi üks külaline hakkab Jumala peale mõtlema, on asi oma eesmärki täitnud ma arvan :)
Armastus on kingitus!
Ega see mõte sul vale pole. Ikka ise ju tead kas usud või ei ja kirikus käimine peaks olema selline loomulik käik.
usk, aga mitte konkreetselt jumalasse vaid millessegi vägevamasse. kirik on just hea koht abiellumise pühalikumaks ja ilusamaks muutmiseks ja tundub õige. Olen käinud suhteliselt paljudes pulmades ja kurbusega pean tõdema, et need registreerijad, keda mina kohanud olen "teevad tööd" ning see on igast nende öeldust sõnast tunda - ei ole pühendumust, pidulikkust ega suursugusust. loomulikult on ka õhkkond nendes paaripanemise ruumides minu arust selline, mis ei sobi minu nägemusega abiellumisetseremooniast kokku. Endale ei taha sellist tseremooniat. aga leeris meil mõlemal juba pea kümme aastat tagasi käidud ilma konkreetse eesmärgita...
Mina olen näiteks lugenud, et usu/kirikuga seonduv on üks väga geniaalne äriidee, mis on juba sajandeid toiminud ja toimib kindlasti ka edasi ... võib-olla ei olegi usk/uskumine see mis me arvame seda olevat?! Äkki on see lihtsalt kellegi salakaval plaan inimestege manipuleerida ...
Olgu, mis on, aga meie tunneme, et kirikus abiellumine on meie jaoks õige ja selle järgi tegime ka oma otsuse. Tundub õige hoolimata sellest, et ei ole eriti tihe kirikus käija. Äkki on kirik sellepärast oma pühalikkuse meie jaoks säilitanudki, et me ei käi seal väga tihti ...
me kahh homme leeri. ei kujutax seda päeva ettegi kuskil umbses õnnepalee kitsukeses ruumis kuhu kõik külalised sissegi ei mahu. Kirik on ikke koht kus kahe inimese elud kokku liidetaxe!
Mulle tundub, et kiriklik laulatus ehk laulatus kirikus on kuidagi v2ga sydamlik syndmus. Ise tahan kindlasti laulatust. Laulatus toob siukest m6nusat kindlus tunnet, et nyyd olete igaveseks kokku seotud :)
Ma ise just pidasin plaani selline teema siia püsti panna, sest mindki huvitab, miks paljud nö ateistid kirikusse laulatama lähevad. Et kas tõesti.....ILUS ON....vat minu jaoks on see....kohatu. Minu kallis vanaema oli ka kirikuinimene. Ja kirik on minu hinges koos vanaemaga. Tema matustel tema oma kodukirikus liikus minus miski....et mis see on, millesse nad usuvad, millesse tema uskus. Mina seda ei tea ja ei tunne, aga ma käisin peale vanaema surma kirikus, siis kui raske oli...panin küünla ja mõtlesin tema peale. ja natuke hakkas kergem.
Aga ma ei tuleks mitte iial mõttele, minna kirikusse ennast laulatama. See oleks nii vale. Siiani imestan, miks sõbranna seda tegi. Eks see oli ammu ja sii oli veel "popim" laulatada ennast. Ja nüüdki kuulsin, et ühel vanal tuttaval oli laulatus....tundes teda, mõtlesin omaette....MIKS?
Ja argument, et see on ilusam, pühalikum on nii kõlatu....kui sa ise sellsesse pühadusse ei usu. Olete te keegi käinud laulatusel? Olete kuulnud, mida õpetaja räägib? Kas see tekst on teie sisemise minaga kokkukõlanud? Minuga mitte. Mina mõistsin tavalise perekonnaseisu ametniku kõnet oma parima sõbra pulmas, nii et pisarateni olin liigutatud. Ja seda väikeses "konveier" saalis. Ilu tuleb meie endi seest ja mõtetest. Me ei pea selleks minema ei tea kuhu!
Meie pole mehega usklikud (see ei tähenda, et me jumalasse ei usu) aga abiellume kirikus. Küsite miks? Sel on mitu põhjust. Esiteks olen ma lapsest saati unistanud kiriklikust abielust...võibolla ka sellepärast, et mu vanemad on kiriklikult laulatatud. Teiseks saab kiriklikult abielluda vaid korra elus - tahan endale ja mehele jätta vaid ainsa võimaluse seda teha :)....kui me abielluksime väljaspool kirikut siis minu jaoks ei oleks see õige abielu, rohkem nagu kihlusena võtaksin seda....tõsiselt ma ei suudaks kindlasti võtta abielu kui me seda kirikus ei sõlmiks....ma ei oska öelda miks see nii on. Vaid kirikus abielludes tunnen seda õiget abiellumise tunnet millegipärast.
PS: olen alati mõelnud, et kui leian selle ainsa ja õige siis abiellun temaga kirikus....kirikus abiellumine on nagu lõplik samm, kust tagasi teed ei ole..kui annan seal oma tõotuse siis siiralt. Ja mina olen oma ainsa ja õige leidnud, kellega meil on tõeline muinasjutuarmastus :)
Ilus! :) Huvitav, kui erinevalt inimesed unistavad ja mõtlevad! :) Minul selliseid unistusi pole olnud. Mind on alati kummitanud teadmine, et mina ei usu sellesse, mida kirikus peaks uskuma ja minul sinna asja pole. :) Kui siis vanaema mälestuseks küünalt viima!
Jah aga kahjuks võib ka laulatatud inimene taas ja taas laualatada, hoopis kellegi kolmandaga jne.
To kixuke: Võib küll taas ja taas laulatada aga mitte kunagi ei saa ta seda enam teha kiriklikult sest kiriklikult saab abielluda vaid 1x elus.
minu laulatus tulöeb samuti kirikus ja pole nö usklik. Miks mina kirikus teen - aga sellepärast, et keegi ei saa kontrollida minu usu suurust. selleks, et usklik olla, ei pea iga pühapäev kirikus käima 8mõni usklik käib ka seetõttu, et näidata, kui suur jumalasulane ta on - kurb aga tõsi) ja absoluutselt kõigi kirikuisa vaadetega nõustuma. igaüks meist usub kellessegi või millessegi. ja tõesti, kirikil laulatus on kordi pühalikum ja ilusam, kui nii mõnigi ilmalik registreerimine, kus olen ise külalisena olnud. Eks me kõik oleme väiksest saadik unistanud suurtest ja uhketest pulmadest kirikus.
Laulatada saab ju vaid kirikus.
Ja seda ma räägingi, et kirikus saab laulatada korduvalt!
Tean seda 100%
Ega ikka ei ole küll nii. Olen isiklikult käinud ühe ja sama inimese kahel kiriklikul laulatusel.
Täiesti nõus Sinuga. Meie abiellusime kirikus ja enne seda läbisime mitme kuulise leeri.
No tavaliselt kirikus öeldakse, et see ei ole eetiline. Kui kord on jumala palge ees paari pandud, siis tavaliselt teistkordselt seda ei tehta. Aga tänapäeval on kõik võimalik. Ole või sariabielluja ja tee seda alati kiriklikult.
Kahju!
To kiuxuke: homme küsin pastorilt järele...meil homme leer. Mina olen nagu koguaeg teadnud, et kirikus on võimalik abielluda vaid 1x. Aga võibolla seal on mingi point....näiteks, et kes on olnud ennem abielus aga pole kiriklikult laulatatud, et see saab kirikus abielluda aga kes on ennem ikkagi kirikus oma abielu registreerinud, et tema siis enam uuesti kirikus registreerida ei saa....ühesõnaga ma küsin homme pastorilt täpselt järgi ja siis annan teada ;)
Ok. Ma ise lähen ka varsti laulatusele jaa üks neist on juba kunagi olnud laulatatud oma exiga. Nüüd siis uus laulatus.
Ja samas iga inimene abiellub- laulatab oma südames või mõtetes vaid korra elus. Kahjuks on elu palju keerulisem. Kõik ei sõltu vaid ühest inimesest.
Eks sellepärast on ka kirikus võimalik uuesti oma uue kaasaga laulatada.
Mina ikka selle poolt, et 1x oleks laulatus lubatud. Aga tänapäeval on tõesti, et kõik ikka võimalik:)
Kirikus:)
Sest tahame!:)
Loomulikult oleme mõlemad ka ise kristlased ning peame seda ainuõigeks. NEnde perekonnaseisuametite ja õnnepaleede mulje ei ole just eriti ilus:)
Mida Jumal on ühte liitnud, seda ärgu inimene lahutagu!:)
Aamen!
Aga kes on kristlane? Kas see, kes on ristitud, leeritatud ja käib korrapäraselt kirikus? Sel juhul ma ei ole kristlane. Aga kes ma siis olen, kui ma Jumalasse siiski usun? Ma ei saa öelda, et ma usuksin, et Jumal ainsana toimetab inimeste eludega, ei, ma usun ka saatusesse ja veel enam usun sellesse, et inimene ikka ise juhib suurel määral oma elu, aga ma usun, et Jumal on olemas ja hoiab asjadel silma peal.
Mina ei valinud seda, et mind ei ristitud. Teatavasti ristitakse lapsi siis, kui nad veel ei jah ega noh öelda oska ja kuna mu vanemad otsustasid mind mitte ristida, siis nii on see jäänud. Aga alati olen ma teadnud, et kui kunagi abielluma hakkan, käin leeris ja lasen end ristida, sest minu jaoks on oluline, et me saaksime PÄRISELT paari pandud, ja minu jaoks on see PÄRISELT ainult kirikus. Minu jaoks on samuti nagu Minnyl: kui see ei toimu kirikus, siis pole see abiellumine. See on mingi formaalsus, millel pole sisu, aga abiellumine, vastupidiselt üldlevinud ütlusele, EI OLE ainult formaalsus. See on ikka teadmine ja tunne ja arusaamine, et JUST TEMA on see, kellega koos tahad olla, ja seda alati,mitte vaid praegusel hetkel.
Ja ma ei näe ka selles midagi halba, kui inimesed tahavad kirikus abielluda või lihtsalt käivad kirikus selle pühaliku tunde pärast. Mis selles halba on? Siin toodi välja, justkui oleks see imelik, aga miks? Kas need nö. pärisusklikud ei tunne kirikus käies pühalikku tunnet? Ja kes on teine inimene üleüldse, et ta võib otsustada, et mina olen usklik ja sina mitte? Mu arust on selline käitumine väga kummaline, iga inimene teab ikka iseenda sees, kas ta usub või ei ja ükski kõrvalseisja ei ole selle üle otsustaja.
Ja veel: pean valeks seda, et kord abielus olnud inimesed kirikus abielluvad. Ükskõik, kas nad on enne kirikus või õnnepalees paari pandud, kohatu on see ikka.
Mu oma sugulane abiellus eelmisel suvel kirikus, kuigi on korra juba abielus olnud ja tollest eelmisest abielust on lapski olemas. Minu tõekspidamistega see kokku ei lähe.
Niih, ma vist siis ühinen selle poolega, kelle jaoks tundub ilmalik registreerimine ilusam. Ma tõesti unistan sellest hetkest, kui ütlen oma kallimale, et ma võtan sind omale meheks ja luban armastada ja hoida sind oma elupäevade lõpuni. Minu jaoks on see, mida me üksteisele ütleme ja lubame sel päeval olulisem, kui see, mida kirikuõpetaja meile räägiks. Ja kirikuvariandi välistasime kohe alguses, sest mina olen ristitud õigeusu kirikus ja mees ei ole üldse ristitud ning on liiga realist. Lisaks läbida leeri ainult selle jaoks, et kirikus saaks abielluda tundub mulle kuidagi imelik. Kuigi olen nõus nende väidetega, et tegelikult on usu suurust võimatu mõõta ja kirikus käimine ei määra veel usklikkust.
Remember - dream is a serious thing....
23-08-08
Astu naerdes läbi elu ja Sa leiad, et oled õnnelik :)
23.08.2008
Astu naerdes läbi elu ja Sa leiad, et oled õnnelik :)
23.08.2008
Kristlane on inimene, kes usub, et Jeesus on surnud tema pattude eest ja üles tõusnud:)
Enamjaolt on inimestel on vale arusaam usklikest. Miski pole kohustuslik (kirikumaks, igapühapäevane kirikuskäik, Piibli lugemine) ning kellelgi pole õigust sind hukka mõista kui sa pühapäeval ei pane raha korjanduskarpi.
Olete kohanud tänapäeva kristlasnoori? Mürgeldavad (heas mõttes), avatud, hilja väljas ja kõike muud. Midagi on neis teisiti - nad säravad seesmiselt;)
See lapsena ristimine on vanamoodne minu arvates. Igaühel peab olema oma õigus avaldada selle koha pealt oma tahet. LEeritatakse vaid luteri kirikutes. Mujal on alfa kursus:)
Mina olen õnnelik, et võin astuda altari ette oma kaasa kõrval, teades, et kõik sõlmitakse Jumala ees ning toob eelkõige au Temale:)
teate, mul tekkis üks küsimus, teile, kes on nö usklikud aga kirikus ei ole kunagi käinud, kuid siiski kirikus abielluvad. Ma mitte paha pärast, ausalt :D
Kui te kogu elu olete elanud nii, et teile oli olnud olulisem see, mis on teie sees, ehk siis mõtlemine ülemjõule ja sellele, et keegi hoiab meil pilku peal, ja te ei pidanud oluliseks kirikus käimist, siis miks nüüd te järsku tahate siiski kirikusse minna? kas nüüd ei olegi teie sisemised tunded olulisemad sellest, kas käite kirikus ja maksate kirikumaksu? Ma usun ka millessegi, mis on meist kõrgemal, aga kuna ma kogu elu jooksul ei ole käind kirikus näiteks jõulude ajal vaid pigem veetnud seda oma lähedaste inimeste seas, siis mina isiklikult leian, et ka nüüd ei pea ma kirikusse minema selleks, et meie abielu oleks nö "tõeline". Kõik toimub ju meie "mina" sees.....
Loodan, et saite nüüd aru, mis ma mõtlesin ......
Remember - dream is a serious thing....
23-08-08
Astu naerdes läbi elu ja Sa leiad, et oled õnnelik :)
23.08.2008
Ma käin ka ikka aeg-ajalt kirikus, nii nüüd kindlasti pole, et lähen sinna abielludes esimest korda. See oleks tõesti pisut naeruväärne.
nojah
Aga kirik ei ole nagu õnnepalee.. Et lihtsalt seal pandakse paari.
Olgu õnnepalee õnnepalee ja kirik kirik;)
Mina hindan kõiki, kes abielluvad. Väga palju on "peresid", kus on lapsed, kuid ei olda abielus. Olgu siis kas lihtsalt registreerimine või laulatus. Abielu tekitab kindlustunnet. Nii mehes kui naises ning eelkõige lastes;)
Samas on minule jäänud ka segaduseks, et miks süvaateistid võtavad oma matustele kirikuõpetajad??? Keegi teab vastust?
Miks abielluvad ka need, kes eitavad Jumala olemasolu kirikus? Lihtsalt ilus koht või?
Vahest nad tunnevad midagi teistsugust, või on neis viibides kirikuis seletamatu rahutunne?
Kas Sa lugesid mu vastusest kuidagi välja, et ma leian, et kirik on nagu Õnnepalee? Sel juhul väljendasin end ilmselt väga valesti. Kirikus ma seepärast abielluda tahangi,et see on midagi rohkemat kui formaalne Õnnepalee registreerimine. Minu jaoks on see vähemasti midagi muud, suuremat.
Ja kuidas süvaateistid oma matustele kirikuõpetajaid eee .... võtavad? (Kuigi oma matustele inimene ise nagu enam küll kedagi ei võta). Kirik matab ikka kiriku liikmeid vaid, vähemasti on see nii nt. Kadrina kirikus ja seepärast sai mu vanaisa ilmalikult maetud, kuigi ta Jumalasse uskus. Aga selgub, et kui pole kiriku liige, siis usust üksi ei piisa. Minu meelest on see natuke totter, et mingis nimekirjas olemine tõendab usklikkust.
Samamoodi nagu minu meelest on tobe, et keegi üleüldse peab põhjendama, MIKS ta tahab kirikus käia või seal üht või teist kiriklikku talitust läbi viia lasta. Hea ju on, kui tahab, palju hullem oleks, kui ütleks, et käige kukele oma kirikuga, pole mulle vaja seda.
Ateist võib jah käia kirikus kas või tunde või ilusa interjööri pärast. Las käib, ükskõik, mis põhjusel, see ei tee ju kellelegi liiga.
see oli nüüd küll väga hästi öeldud, paremini polekski saanud.. ka mina arvan, et pole kellegi asi kommenteerida miks ma kirikus abielluda tahan, see ikka iga inimese sisetunde küsimus!!
Mõni Hetk On Elus Ilusam Kui Teine
Mõni Hetk On Kohe Väga-Väga Ilus
See on vana foorumi arhiiviteema — uut vastust siia ei saa lisada.