Küsimus kirikus abiellujatele!!! - Lehekülg 2

Kirikusse minemiseks on vaja suurt PÕHJUST näiteks PULMAD??? aam, sellisel juhul on nagu midagi valesti. Mitte et ma nüüd kedagi hukka mõistaks, aga siiski...ja mitte kiriklikult abielluda ei ole "tõeline"??? et mis mõttes nagu? Kahjuks ei mäleta, kes seda ütles siin foorumis, kuid hästi ütles, et isegi kui ilmalik registreerimine, siis kõik toimub ju enda sees, mõtetega võid ikka olla jumala palge ees. Ja mina lähen kirikusse kui mul on VAJA, mitte et mul on nüüd PÕHJUS...
Kui ma teema algatasin, siis oli lihtalt huvi, et kui paljud abielluvad kirikus selle tõelise usu pärast, mitte PÕHJUSE pärast. Samas on natuke vale küll, et "tõeliselt usklik" olla pead olema ristitud, ja leeritatud jne. Nii mõnigi inimene võib olla ka väljaspool kirikut palju usklikum kui mõni teine, kes igal pühapäeval kirikus käivad. Ja vat siin ongi vahe, ühed tahavad vaid näidata, et nad usuvad. Samas tõeline usklik on vaga. Vaga ja tal ei pea olema põhjust et kirikusse minna. Vabandan väga, aga see põhjuse jutt on niiiii lapsik, nii teismeealik...

See ongi kahe inimese sisetunne, mille on neis idanema pannud Kõigevägevam. Kas abielluda võiks ühe või mitu korda elu jooksul... Usun, et enamik eelkõnelejaist on veel liig noored ja õrnas suhtes selle jaoks, et osata seda hinnata... Olen nimelt see n-ö patune, kes astub mõne aja pärast oma teise abiellu, kuigi minu jaoks on see hingeliselt esimene ja ainuõige. Väga noor inimene ei tea sageli, mis ta teeb (paarikümne aasta tagused noored teadsid ilmselt ka vähem kui tänapäeva noored, aga siiski...) ja kuidas peaks olema see õige tunne. Ja nagu tagantjärele arvata oskan: selline abielu pidigi kiiva kiskuma. Aga ma olen õnnelik, sest seetõttu sain ma kokku kalli inimesega, kellega varsti oleme koos elanud 15 pikka aastat. Aga kumbki me ei tundnud, et peaksime Õnnepalee uksest sisse astuma. Me lihtsalt ei tundnud selleks vajadust, kartes ehk jälle eksida... Sest arvan siiani, nagu paljud siinkirjutadki, et abielu on püha ja ideaalis sõlmitakse see liit vaid korra elus...
Meid viis lõpuks selle teadmiseni just see seletamatu miski, mida inimene võib tunda vaid Tema lähedalolust. Üks näiliselt juhuslik jõulujutlus viis meid mõlemat äratundmisele, et tahame ristitud ja leeritatud saada. Ei, mitte laulatust, vaid just Jumalaga erilise sideme loomine oli oluline. Kui paljud meie leerikaaslased küsisid meilt, millal meil laulatus on, ei osanud me midagi kosta. Sest see polnud meile pähegi tulnud... Aga saanud ristitud ja leeritatud, tundsime, et nüüd, asjade loogilise käiguna tahame siiski oma suhet kinnitada ka Jumala ees. Ja see on nüüd küll lõplik ja vääramatu kinnitus, mida murrab vaid ühe surm. Arvan, et kui poleks Tema suunavat kätt, oleks meie liit ametlikult sõlmimata jäänud. Sellepärast ongi kiriklik laulatus meie suhte sõlmimiseks ainuvõimalik. Moe pärast või mingitel muudel kaalutlustel (ilu või ruumi vms) kirikus abielu sõlmida on küll iga inimese oma asi, aga kindlasti ei jõua asja tõeliselt ilus olemus selliste inimesteni... Ja kas siis väärib kogu üritus pingutust... Õnne ja oskust hoida seda ilusat ja head, mis teile on antud hoida - SUURT JA KÕIKEVALDAVAT ARMASTUST!

Aamen:D

Igati õige jutt.

Olen kuulnud, et laulatusi tehtakse ka siis, kui üks pool on ristitud või midagi taolist. Ise ei pea seda õigeks.
Minu jaoks on vastuvõetamatu, et inimesed, kes ei usu Jumalat käivad läbi kogu leerikooli/alfa kursuse ehk kõik selle, mis eelneb laulatusele VAID sellepärast, et oma pulmapäeva tipp-punktina abielluda kirikus...
Sellist inimest nagu TÕELINE usklik pole vist olemas. Keegi meist pole nii perfektne, et teda võiks selleks lugeda. Kõik teevad vigu, kõikidel on õigus andeks paluda.
Loomulikult olen ma nõus su väitega, et nii mõnigi, kes ei käi kirikus regulaarselt võib olla palju pühendunum kui kõik "pühapäevakristlased". Samas, tema jaoks ei oleks ju ka probleemiks laulatuse pärast läbi käia lühike kursus.

Lõppude lõpuks on see igaühe südametunnistuse asi, kas ja mismoodi ning miks.
Kuid mina kutsun üles inimesi mõtlema pea ja südamega, kas ikka tasub ja on vaja läbi teha kõik see VAID üheks päevaks kirikus:?

On äärmiselt lühinägelik arvata, et kui inimesed on lühikest aega suhtes olnud, siis ei ole see suhe tugev ja kindel. See oleneb inimestest, oleneb koos olemise põhjustest. See, et Sinul esimene abielu karidele jooksis, ei tähenda, et kõik inimesed, kes otsustavad abielluda pärast lühiajalist suhet, teevad otsuse värske ja õrna suhte põhjal. Me oleme kolm aastat koos olnud, 15 aasta kõrval tõesti näruselt lühike aeg, aga ma TEAN, et ma ei leiaks elades kedagi, kes mu kõrvale nii hästi passiks. Ma olen liiga tujukas, liiga kapriisne, liiga äkiline ja elav. Mul pole elus olnud isegi mitte ühtegi sõbrannat, kes suudaks kõik mu negatiivsed küljed naljaks pöörata nagu tema seda teeb, ja ma tean, et mul on temaga tohutult vedanud ja rohkem temasarnaseid mu ellu ei tule. Teistsugustega aga pole mul jällegi midagi peale hakata.

Ma tõesti palun vabandust, kui ma kellegi tundeid solvasin... Mitte see ei olnud eesmärk, vaid tahtsin lihtsalt öelda, et minul kiskus esimene abielu kiiva, vaatamata kindlale veendumusele, et sõlmin abielu kogu eluks. Keegi ju ei astu sellist sammu teadmisega, et niikuinii lähme kunagi lahku:) Aga ometi juhtub nii meie ümber iga päev kahetsusväärselt palju...
Liiska, Sinu 3-aastane suhe on ikka päris pikk :) ja loodan südamest, et see suhe jääbki kestma seni, kuni surm teid lahutab. Õnne ja armastust!

Olen alati unistanud laulatusest ja nüüd kui pean tegema valiku siis loomulik, et valime laulatust.. Oleme mõlemad ristitud imikueas kuigi külastame harva kirikut.
Nii mehe kui ka minu pere on kirikus käinud tavaliselt kolmel põhjusel: lapse ristimine, laulatus või inimese ära saatmis tserimoonial (ei oska seda teistmoodi nimetada-eesti keeles).
Tean, et jumal on olemas - kuid õnneks ei sea see kohustust pühapäeviti alati kirikus istuda. Lähen pigem kirikusse siis kui tunnen, et vajan/tahan minna.
Laulatuseks nõutakse vaid seda, et oleksime mõlemad ristitud ja muidugi, et oleksime mõlemad üht usku.

Mida ei saa üksi, saab koos!
Meie kaunis päev 25.10.2008(:

Mul on millegipärast Sinu kirjatükki lugedes tunne, et tundsid ennast puudutatuna sellest, et ütlesin, et mittekiriklik abielu ei ole minu arvates päris abielu.....üldreegel on see, et kui tuntakse ennast isiklikult puudutatuna siis muututakse tähenärijateks. Mõtled kindlasti, et kes mina olen, et tulen ütlema, et minu abielu saab olema õigem kui Sinu oma....aga ma kordan veel, et igaüks tunneb enda sees mis on õige ja talitab vastavalt oma sisetundele. Minu jaoks on mittekiriklik abiellumine nagu kihlus mitte abielu ja ma ei saa sinna tundesse midagi parata......aga ärge saage valesti aru - see kehtib ainult minu abiellumise puhul - kui kõik teised kes abielluvad mittekiriklikult ja tunnevad, et see on õige siis see ongi õige - ka minu silmis. Kusjuures ma tean ühte usklikku paari ,kes käisid Õnnepalees oma abielu registreerimas aga mitte selleks, et olla abielus vaid see oli nende kihluse märgiks, nad ei võtnud seda abieluna ja seejärel nad planeerisid pulmad ja tegid kirikliku laulatuse- ja see oli nende jaoks alles abiellumine. Nii, et igaüks tunneb oma südames mis on tema jaoks õige ja talitab vastavalt sellele. Samamoodi ka mina ja mitte kellegi jutt ei muuda minu meelt selles osas, et kiriklikult abielluda.....tean, et see on minu jaoks ainuõige ja et ma teen seda õigetel PÕHJUSTEL :D Ja pealegist, kes ütles, et lapsikud ja teisemeealiku jutuga inimesed kirikus abielluda ei või? :D :D Ma olen rõõmuga pigem lapsik kui et kinni mingites stogmades :D * * *

Astu naerdes läbi elu ja Sa leiad, et oled õnnelik :)  

23.08.2008

Seda ma ei mõelnud. Selles suhtes, et õnnepalee on koht, kus inimesed, kes soovivad lihtaslt registreeriist või ei pea kirikliku laulatuse põhimõtetest lugu/kinni või midagi taolist.

Mina pole kuulnud, et peab olema kiriku liige... Valida tõepoolest ise ei saa, kuid enne surma teevad inimesed nii mõnedki plaanid ja avaldavad oma viimaseid soove. Ka minu vanaisa ei olnud kiriku liige. Ometigi Kaarli kiriku õpetaja oli matustel teda matmas ja viimast talitust tegemas. Kõik sõltub kiriku liigist. Luteri kirikutel on tõepoolest rangemad nõuded kui paljudel teistel.
Keegi pole seda väitnud, et nimekirjas olemine tõendab usklikkust. Eestis on palju inimesi, kes on kirikute hingekirjas. Ometigi nad pole usklikud. Ja vastupidi

Aga see on ju teema põhiküsimus. Kui ei soovi, siis pole ka hullu.
Kui ateist tuleb kirikusse, on juba esimene samm tehtud. Midagi talle ju meeldib. Ta ei karda, ei põlasta. Keegi ei tule sulle kiriku uksel jalaga andma ja tagasi saatma kui sa pole kristlane või ei vasta välimuselt sobivatele "normidele".

Rahu, ainult rahu:)

Minule isiklikult ei tundunud, et sa kedagi solvasid, kuid pole hullu.

Noh, minul ja mu kaasal saab pulmadeks koos oldud 2aastat.
Ettepaneku tegi ta mulle juba siis, kui olime olnud koos veidi alla poole aasta.
Otsustasime kihluse määrata täpselt kahe aasta vahele. Nõnda, et 20august 2007 hakkasime käima(mulle ei meeldi see väljend:S nii pubekalik. on midagi paremat?) 20aug2008 kihlume ja 20aug2009 abiellume.

Aastad mööduvad kõikidel erinevalt. Nii mõnigi, kes abiellub juba siis kui oldud koos 3kuud võib jääda kokku eluks ajaks ja ni mõnigi 3aastane suhe võib abielus kohe karile joosta. Ja vastupidi.

IGaüks me oleme "eri juhtum".

Meie oleme enda valikus kindlad, sest kõik on tõesti Jumala poolt kokku pandud. :)
Jumalas pole aga põhjust kahelda. Kui Tema ei pea seda õigeks võib ta ju meid alati lahku ajada. See oli meie palve juba esimestel päevadel, nädalatel, kuudel. Kõik on aga olnud vastupidine. Ta vaid kinnitab meid üha rohkem ja rohkem:)
Just see, et üks kord elus korralikult ja kiriklikult abielluda on (Y) Ning kui enne läheb nihu, pole ka hullu:)

taevatäht <- Vahest Jumal tahabki, et kohtaksme alguses valesid, sest siis oskame hinnata rohkem õigeid:)

Teineteisele saab ilusaid, südamest tulevaid sõnu - tõotust, öelda ka kirikus.
Meie laulatus toimub kirikus, samas ka registreerimine ja meie kirikuõpetja ütles juba ära,et palub meil tõotuse öelda.Isiklikult mulle ka väga meeldib selline loominguline lähenemine asjale, kõik peab olema lihtne ja loomulik, kuid selle päeva kõrgendatud emotsionaalsust ja pinget arvestades kardan juba ette - kuidas oma tõotuse öeldud saan....hääl ja jalad värisemas...kõigi pilgud minule pööratud...Uhhh!

Helios

Saab muidugi ka kirikus, aga kuna saab ka ilmalikul registreerimisel, siis ma ei näe põhjust kirikusse ainult selleks minna. Ja muud põhjused, miks kirikus abiellutakse, ei ole minu jaoks olulised.

Remember - dream is a serious thing....
23-08-08

kuna lausutakse need sõnad(mida jumal on paari pannud seda inimene ärgu lahutagu) siis tuleb ikka jumalakojas ka abiellu astuda.kirik on ka pidulikum ja erilisem.olen käinud viimased aastat paljudes pulmades kuid mitte kunagi kiriklikul.
meie aga soovime mehega kirikus.ja nii see ka olema saab

Mind teebki ekstra õnnetuks see, et ei käituta ju nende sõnade järgi... Alles üsna hiljuti taas üks väga hea tuttav lahutas, kes mõni aeg tagasi kirikus paari sai pandud.
Üsna palju olen kuulnud ka arutelu, et kas ei peaks seda teksti muutma?!!?!? Tänapäeva kiire elutempo sunniks ütlema umbes nii, et peaks üritama koos püsida ja mitte lahutama.
Hästi, hästi kurvaks teeb küll - käid super-kaunis pulmas ära, kiriklik laulatus, unelmate pulmapäev, ülikaunis noorpaar ja sära ja kõik, mis veel, aga mõne aja pärast...
Ei ole küll väga positiivne pulmad.ee lehel nii arutleda, aga lihtsalt tuli selline mõte...

Olen MaarjaLiisaga 100% ühel nõul.

Meie jaoks on kiriklik laulatus ainuõige, kuna oleme kaasaga mõlemad kristlased (usume Jumalasse ja Jeesuse Kristuse ohvrisse). Ilmalik registreerimine oleks vaid formaalsus, mis tuleks ära teha juhul, kui laulatusest abielu seaduslikuks muutmiseks ei piisaks.

Can I get an Amen for that?;)

Amen
-------------------
1Corinthians 13:13
And now these three remain: faith, hope and love. But the greatest of these is love.:)

Kiriku tavad on samad ja ma usun, et ka jäävad samaks.
Ning lause, "Mis Jumal on ühte liitnud, seda ärgu inimene lahutagu" ei kao ka kusagile. Sest see on see, mis on Tema sõnas kirjas ja inimesel pole õigust seda muuta.
Kiriklik laulatus on kiriklik ja kiriklike tavade järgi:)
See, mis toimub perekonnaseisuametis on hoopis miskit muud.
Nojah, lahutus tuleb kõne alla vaid ilmalike inimeste puhul. Kristlastel on arvatavasti hästi selge, et lahutus on lubatud vaid siis, kui teine pool "hoorab", ehk siis petab.
Armastus nii lihtsalt ei kao, et seepärast peaks nüüd lahutama. Julgustatakse ju pidevalt üksteisele andestama ning olema pikameelsed(armastus on pikameelne, täis heldust... 1korintlastele 13:4 see, mis on õige armastus, on seal samas peatükis:) )
Armumine on lühiajaline, armastamine on otsus ja sellele vastav käitumine, mis suunab edasist tulevikku:)
-------------------
1Corinthians 13:13
And now these three remain: faith, hope and love. But the greatest of these is love.:)

Hoopis teine teema on nende inimestega, kes on läbinud kiirkursused, et saada laulatatud "ilu " ja kogu protseduuri pärast, mis laulatus on.

Täiesti uskumatu, kuidas ma pole nõus peaaegu mitte millegagi, mida Sa arvad. Enamalt jaolt juba sellepärast, et Su jutt jätab alatihti mulje nagu oleksid Sa tähelepanelikult kuulanud kellegi teise juttu ja teksti pähe õppinud ilma, et oleksid üldse süvenenud sisusse ja sellesse, kas asjad päriselt ikka täpselt nii on.
Armumine võib olla Sinu jaoks lühiajaline, kahju, kui see nii on, aga pole parata. Me oleme kolm aastat koos olnud ja ma ei tea, mis see lühike aeg siis on, aga armumine ei kao küll kuhugi. Elame koos, aga kui teinepool Tallinnas tööl on käinud ja öö vanematekodus olnud, siis taaskohtumisel on mul sellised liblikad kõhus nagu poleks kuude kaupa näinud ja elevus nii suur, et anna otsad.
Armastamine on OTSUS?!? Kelle? Minu meelest on armastamine asjade loomulik kulg, kui saad kokku inimesega, kes sulle meeldib, kellesse armud, ja järgmise etapina tuleb armastus. Mis ei tähenda, et armumine kusagile kaob.

Ma kavatsen igal juhul leeris ära käia ja ristitud saada, aga Sinu sõnavõtud siin foorumis on pannud mu tõsiselt mõtlema, kas ma tahan abielluda kirikus, kui seal inimestele sellist maailmapilti pähe taotakse nagu Sul on. Kuidas ikka ilma abieluta pole lastel peres kindlustunnet ja see on "pere" ja arumumine on lühiajaline ja armastamine on otsus ja ...
Sõnatuks võtab, ja Su sõnavõtud on kirikust väga silmakirjaliku mulje jätnud, sest varjutavad täielikult kogu jutu ligimesearmastusest ja andestamisest ja muust.
Pigem paistab, et üritatakse kogu aeg teisi elama õpetada.

Lugedes sinu postitusi siin foorumis ja su omapärast kihluslugu, tekkis mul inimlikust uudishimust küsimus, kas oled luterlane või kuulud mõnda teise usulahku? Mina olen luterlane ja kokku puutunud paari erineva kogudusega, aga nt sellisest kihluse maha hõikamisest pole ma varem kuulnud. Meid kuulutati küll ka enne pulmi kirikus maha ja paluti eestpalvesse võtta, aga see oli nädal enne laulatust ja just nii kuulutatigi maha, et "järgmisel pühapäeval laulatatakse meie kirikus see ja see"...

Oeh, loen Su kurja kommentaari siin ja pean tõdema, et Sul on tõesti vedanud, et oled enda kõrvale kannatliku inimese leidnud :)
Sõnadel on omadus endas mõtet ja sisu peita... Aga igaüks taipab asju omamoodi. Kirikus ei tao keegi kellelegi mingit maailmapilti pähe, nii nagu ei saa kellelegi näiteks koolis midagi pähe taguda, ikka ise peab tahtma ja enda jaoks olukorrad läbi mõtlema. Eks seda tunnet ongi raske sõnadesse panna... Ja armumine on teadustermininagi olemas ja mõõdetav. Iseküsimus, kui kaua see kellelgi kestab. Armastus on suur ja sügav tunne, mis on segu vastastikusest austusest, lugupidamisest, tingimusteta hoolimisest, turvatundest ja vahel mõistagi ka pisukesest taasarmumisest, aga see on juba teine tasand.
Ilmselt kõlavad Sulle õõnsalt ka minu sõnad (ja ma võin sellega võtta kogu Su tahtmise abielluda kirikus - aga seda ei peakski, kui poleks kindlat veendumust): Jumal ongi Armastus. Ja läbi tema leiamegi jõudu armastada iseennast ja teisi. Ka neid, kelle mõtted ja teod meid vahel vihastavad.

Oot, seleta mulle, kuidas see kannatliku inimese leidmine siia puutub? Mõtleva inimese olen küll leidnud, kannatlikkusel ei näe antud teemaga seost.
Ja olenevalt inimesest koolis kas õpitakse või lastaksegi konkreetselt endale fakte pähe taguda, selle sain küll juba põhikoolis selgeks. Aga kogu Su kommentaar ei vasta absoluutselt sellele, mis ma kirjutasin, ilus ja ümmargune jutt lihtsalt :)

"Ma olen liiga tujukas, liiga kapriisne, liiga äkiline ja elav. Mul pole elus olnud isegi mitte ühtegi sõbrannat, kes suudaks kõik mu negatiivsed küljed naljaks pöörata nagu tema seda teeb, ja ma tean, et mul on temaga tohutult vedanud ja rohkem temasarnaseid mu ellu ei tule."
Sinu enesekirjeldus ühele minu eelnevale jutule, mis annab aimata, et sa oled tõepoolest hullult armunud, aga armastuseni võib veel aega minna... Aga ei pruugi. Tean, et minu viga on see, et loodan, et inimesed vaevuvad enne teiste lahterdama hakkamist ja hukkamõistmist mõtlema, miks keegi nii või teisiti käitub. Ja mulle meeldib, kui inimesed loevad ridade vahelt ka:) Kõik on kõigega seotud ja jälle saigi selline ümmargune jutt... aga mitte lihtsalt. Mõtle natuke!

Ma sain kyll v4ga h4sti aru, miks see kannatlikkus asjasse puutus, ja pean tunnistama, et ka mina olen selle peale m6elnud. Kuidagi t6esti j4tad sellise mulje, et ei salli, kui keegi teisiti m6tleb. Kahju, sest kui t66tad sotsiaalpedagoogina (v6i 6pid selleks), siis on see yks olulisimaid omadusi. Minu sotsioloogia 6petaja 6petas ennek6ike seda, et teise inimese kultuur/arvamus jne ei saa olla 6ige v6i vale. Ta usub seda ja elab selles maailmas, tema jaoks v6ib sinu maailm olla v4ga v66ras ja arusaamatu, kuidas see sinu arust 6ige saab olla.

M6ni inimeme usubki, et ilma abieluta ei ole pere v6imalik ja osades kultuurides see t6esti annab ka lastele kindlustunde, et juhul, kui vanemad lahutavad, on nede tulevik siiski kindlustatud (n4iteks islamimaades). Kui teine inimene, kellega sa oma pere lood, arvab samuti nii, siis nii ongi, sest see on nende v4ike maailm ja nad k4ituvad selle reeglite j4rgi.

Rohkem sallivust teiste suhtes!

Remember - dream is a serious thing....
23-08-08

me ei tee midagi testking 646-671 niiiiiiiiiii suurelt - meil on olemas kõik tüüpilised asjad, mis pulmade juurde kuuluvad ja ei kasuta ma Annika Metslat ega Tiina Talumehe kleiti ega kedagi muud nn kallitest tipptegijatest). testking 70-643 Lihtsalt olen väikesest peale pumadest (nn suurtest pulmadest - koos kleidi, tordi, pulmaisa jne) unistanud, seega on need asjad ka millest ma ei tagane, aga lähi testking 650-195 suguvõsas pole meil keegi niimoodi pulmi teinud, seega on vanemad veendunud, et raiskame mõtetult raha. Aga ma ei saa aru, et kuidas see saab olla raha raiskamine, kui testking 350-018 täidan sellega ühe oma unistustest!?
Igal juhul - jõudu ja jaksu sulle kolmandaks peoks ja loodame, et kõik läheb taaskord suurepäraselt!

kuhu see nupp "minuarvates see on spämm" on kadunud?
ma siis arvan, et minuarvates see on spämm... :)