Vanus ja abiellumine - Lehekülg 2

Absoluutselt.

me oleme 32 ja 35 aastased, vanuriks ennast ei pea leian, et just nyyd ongi oige hetk. enne 25 a ei oleks kindlasti minu jaoks isiklikult olnud oige aeg end kellegiga jaadavalt siduda, siis oli muudki teha :)
aga muidugi inimesed on erinevad :)

Avastasin oma vana postituse, me abielus nüüd siis 2 aastat ja 8 kuud (koos olnud peaaegu 5 aastat). See pole küll nüüd väga pikk aeg, aga siiani on olnud see parim otsus.

Lahe... Pikka õnne ja rohket armastust ka edaspidiseks;)

Meil on vanusevahet täpselt 10 aastat...mina 18, mees 28.
Meie küll aru ei saa , et mingi vanusevahe olek ja nii suur veel...oleme nagu kokku kasvanud ja kokku loodud.
Armastan teda südamest :) !!

Pulmad 16.06.2012

Mina abielludes 28, mees saab nädal enne pulmi 27 :D

Pulmad on suvel ja selleks ajaks olen mina 24 ja mees 26. Sügisel saab aga juba 10 aastat meie koosolemisest. Nii et me olime ikka üsna lapsed, kui kokku saime :D

Seda, kas aja möödudes tunded kaovad või ei, ei tea meist keegi ette. Lagunevad ka pikad (15-20 aastat kestnud) abielud, garantiisid pole. Kuid mul tutvusringkonnas näide paarist, kes hakkasid "käima", kui tüdruk oli 13 ja poiss 15, praeguseks "tüdruk" 29 ja "poiss" 31 ja nad on siiamaani koos, kahe pisiplika õnnelikud vanemad. Neile mõeldes usun ikka, et kõik on võimalik, kui inimesed armastavad ja hoolivad :).

Abielu ajaks oleme 27 ja 32 ja koos saab oldud siis täpselt 10 aastat, samal päeval;)

[quote=Kristine]Kusjuures mina ka ei mõista just seda laste soetamise asja. Kas tõesti mõeldakse nii, et ok, meie (või üks meist) pole veel abieluks valmis, teeme siis hoopis lapse? Lapse saamine on siiski tunduvalt vastutusrikkam ettevõtmine kui abiellumine.[/quote]

Minule on jälle huvitav, et inimesed abielluvad ja siis hakkavad koos elama. Minu kahe kooselu kogemus on näidanud, et inimesega koos elades sa õpid tundma igasuguseid nunnusid detaile kuid ka sellist käitumist-harjumusi, mis võivad olla veidi närvidele käivad :).
Mina sain enne abiellumist lapse, sest titeisu oli suur ja isu abielluda polnud üldse (nitte, et pole valmis abieluks vaid see tõesti polnud minu jaoks oluline, pole tegelikult siiani), teine titt tuli kuidagi jooksvalt järgi. Nüüd veidi raha kogutud ja plaanid selged, teeme asja ametlikuks. Ega mul pole senini tohutut abielustaatuse igatsust, pigem teeme seda vist nimevahetuse pärast; ja peoga, sest pidu on tore. Selline praktiline suhtumine siis. Igaühele oma, sõbranna abiellus, sest teadis, et tema sünnitab lapsed vaid abiellu ja on ka õnnelik.

Mina siis nimevahetuse hetkeks 32 ja mees 33.

Meie hakkasime koos elama kohe, kui saime täisealiseks. Tundsime, et nüüd on aeg. Esimene laps tuli ootamatult aga armastatult. Teine sai planeeritud, kuna kui juba lapsed, siis vähemalt kaks ja tahtsime ja õele pisikest màngukaaslast. Pulmad tulid esimest korda jutuks, kui noorim laps oli aastane. Esiteks ei olnud meil Eestis elades ressursse. Vaatasime, et saab palgäevast palgapäevani elatud ja pulmadele sääste panna ei ole kohe ùldse meeldiv. Kolides Soome oli pingeid vähem. Pere rõõmsam ja saime aru, et meie armastus on liiga tugev, et keegi seda muuta saaks ja võiks abielluda, et siis uues riigis alustada ühtse perena. Siin Soomes on abielu palju tähtsamal kohal, kui seda on Eestis. Nii siis saigi hakatud plaane tegema. Oleme ise veel noored ka ja jõuab kõike. Meie siis 24.

Meie hakkasime koos elama natuke aega peale käima hakkamist, kuna tahtsime nii ja mina ei osanud kuskil perega elada, olin 14kui läksin eraldi elama juba. Kooselu alguses mina hakkasin 17saama ja mees oli veel 16. Ma olen tast ainult pool aastat vanem. Nüüdseks oleme koos olnud juba 4 aastat, novembris saab 5 aastat meil. Terve selle aja oleme koos elanud, laps sai meil üleeile kolmeseks. 07.07 on pulmad ja mõlemad oleme 21a. Meile pole küll keegi isegi vihjanud, et kas vara pole. Kõik on õnnelikud, et viimaks asja ametlikuks teeme. Kui lapse alles otsustasime jätta, siis mõni suguvõsast küll seda ei oodanud ja väljendas ka seda pidevalt ja häälekalt, aga nüüd ei ole kellegil mitte midagi meie vastu. Eks me oleme selle 4,5 aasta jooksul igasugu jama ikka üle ka elanud ja näinud nii õnnelikke kui näguripäevi. Tean, et saan teda usaldada ja tean, milleks ma ise olen võimeline, et meie suhe toimiks ja oleks hea elada. :)

Meie oleme koos olnud 4a ja koos elanud 2a. Mina olen hetkel 20 ja mees on 24.
Ma arvan, et ega vanus ei mängi rolli. Pigem on ikka tähtis, et kuidas sa ise ennast koos oma väljavalituga tunned.
Meie tõesti tunneme, et olemegi kokku loodud.

Me oleme mõlemad kahe jalaga maapeal:) Me pole tavalised 20+ aastased. Meil on mõlemal väga hea töökoht - hea sissetulek, ilus kodu ja 2 väikest titabeebit ( titabeebideks kutsume me siis oma 2 koera :) Kes tõesti annavad lapse mõõdu välja :) Lapsi me hetkel ei soovi vb paari aasta pärast. Aga seda ka siis kui selleks on õige aeg :)

Kokkuvõtteks, ma arvan, et vanus ei ole määrav. Kuid ma usun, et pulmad ei ole selline asi millega peaks kiirustama! Tuleb leida enda jaoks see Õige, kes Sind armastab sellisena nagu sa oled ja vastupidi. Ning siis vaadata kuhu elu edasi viib :)

Sina&Mina 20.07.2012

Meil saab augustis kaks aastat koos üksteisega olnud ja nüüd otsustasime et abiellume kuna pisikene on ka juba olemas. Mina olen 23 ja mees on 37 aga aru küll ei saa et nii suur vanuse vahe on. Kumbgi pole ennem abielus ka olnud:) Aga mina arvan et arvaku teised mida tahavad suurest vanuse vahest peaasi et me sobime ja ise õnnelikud oleme.

Meie päev 21.07.2012

Muidugi las arvavad teised mis tahavad, lõppude lõpuks ju see teie elu.
Meil ka pisike preili olemas. Pisikese lapsena arvasin ise ka, et enne abielu ja siis lapsed aga tegelt ei ole ju mitte mingit vahet kumbat pidi need tulevad, peaasi, et ise oled õnnelik!

Vanusevahe on siis suur, kui ise seda tunned. Seni, kuni ise sellest aru ei saa, siis kõik korras.

Mis teha, kui ollakse kadedad.

[quote=pisipulm]Mis teha, kui ollakse kadedad.[/quote]

Täpselt.
Minu tulevane mees on ka minust 2a noorem, õnneks meile ei ole seda keegi nina alla hõõrunud. Aga kui keegi seda teeks, jätaks ikka täitsa külmaks!

Nii tore ;) Kuidagi soe ja tuttavlik tunne su kirjutist lugeda. Meil kaks last, 10 aastane tüdruk ja 9 kuune poiss, ning koos oleme olnud üle 11 aasta, nüüd siis lõpuks saab asi ametlikuks ja see on elevile ajanud kogu pere (minu vist muidugi kõige rohkem) :D

Meie pulmade ajaks olen mina 28 ja mees 34

Mina 26, mees 27. Planeerime pulmi septembris, alles ostime esimesi tegijaid. Koos oleme olnud ka mõne arvates kindlasti vähe, 9 kuud tutvumisest, koos elanud 6 kuud. Tegelikult muidugi oleme esimesest päevast aletes koos nii palju kui võimalik. Ja esimest korda elus ma mõtlen pulmadele, niimoodi tõsiselt abiellumisele, järelikult on asi ikkagi õige :)
Samas ma ei saa aru, kuidas on väga normaalne, kui ruttu kokku kolitakse ja lapsi saama hakatakse, aga abiellumine nii ruttu pole justnagu õige? Meil on tunne õige ja soovime perekonda. Seega, jah, tahan saada ennem mehele, kui lapsed saan.

19 ja abiellun augustis. On ka tõesti vingumisi olnud veidi. Aga olen asja paika pannud :D