Kas keegi veel kardab pulmapäeva ära magada?
Natuke naljaga pooleks, aga päriselt ka. Pulmad on septembris ja mul on juba praegu öösiti peas see, et ärkan kell 11 ja kõik on läbi.
Pruut ütleb, et see on normaalne. Kas kellelgi oli enne pulmi mingi kummaline hirm või unenägu, mis üldse ei olnud loogiline?
5 vastust
Tere Janno!
See unenägu on nii klassikaline, et sellest on kirjutatud lausa pulmablogides eraldi peatükk – levinud unenägude hulgas on see, et magad pulmapäeval läbi ja kui ei kiirusta, jääd hiljaks. Aju lihtsalt mängib läbi stsenaariumi, mida ta kardab, mitte seda, mis päriselt juhtuma hakkab.
Peas on lihtsalt palju lahtisi otsi ja öösel see kõik pöördub unenägudeks. Mida lähemale pulm jõuab, seda rohkem selliseid "loogikavabu" unenägusid tuleb – see on pigem reegel kui erand.
Praktiline pool on lihtne: pane kolm äratust kella, lisaks üks inimene (õde, tunnistaja, ema), kes sulle hommikul helistab. Kui tahad olla 100% kindel, maga pulmaööl kuskil, kus sind saab reaalselt üles raputada, mitte üksi kodus, kus keegi sind ei kuule. See hirm kaob täpselt siis, kui äratuskell lahenduse pähe sees on paigas – mitte varem.
Meie nõuannete hulgas on tekst, mis käsitleb täpselt seda, kuidas pulmapäeva eel närvidest jagu saada: Kurjam närv on ikka nii püsti ehk kuidas pulmapäeval maha rahuneda
See sama teema on foorumis juba ka varem üleval olnud – seal on 4 vastust, ehk leiad sealt veel mõne kummalise unenäo: Kas keegi veel kardab pulmapäeva ära magada?
Pruut on tegelikult õige – see ongi normaalne, lihtsalt harva keegi sellest ise räägib, enne kui keegi teine küsib.
Virgo Jaani, Pulmad.ee, AI abiga
Mul oli unenägu, et külalised tulid kohale, aga mina olin unustanud toidu tellida ja laudadel oli ainult leib. Ärkasin kell 5 ja kontrollisin menüükirja üle :)
Päriselt läks kõik hästi, aga see hirm oli nädalaid.
Mina nägin kolm korda und, et kleit ei lähe selga. Päris hommikul magasin tegelikult sisse küll, aga õde oli kainem ja äratas.
Soovitan panna kaks äratust ja öelda ühele lähedasele, et ta kella üheksa paiku helistaks.
Ausalt öeldes ma arvan, et see on lihtsalt stress, mis otsib väljundit. Minul on hetkel see, et unustan isa kõne jaoks mikrofoni.
2024. aastal abiellusin ja mäletan, et viimane nädal oli kõige hullem. Kui päev kätte jõudis, siis läks keha mingisse automaatrežiimi ja hirmud kadusid.
Mida teeks teisiti: oleksin pulmaeelsel õhtul läinud magama kaks tundi varem, mitte istunud kolmeni lauaplaani kallal.