Eesti pulmatraditsioonid läbi aegade – vanad pulmakombed ja tänapäeva traditsioonid

Virgo Jaani 21 min

Eesti pulmas võib ühel ja samal päeval näha midagi, mille juured ulatuvad sajandite taha, midagi, mis tekkis alles eelmise sajandi jooksul, ning midagi, mis jõudis meieni üsna hiljuti filmide, sotsiaalmeedia ja rahvusvahelise pulmakultuuri kaudu.

Pulmarong, pulmaisa, pruudipärja mahamängimine, pruudirööv, esimene tants, pulmatordi lõikamine, pruudikimbu viskamine, pruutneitsid ja külalisteraamat võivad kõik tunduda „traditsioonilised“.

Aga nende päritolu on väga erinev.

Vanades Eesti pulmades polnud pulm lihtsalt pidu pärast abiellumist. Pulm ise oli pikk rituaal, mille kaudu muutus neiu mõrsjast abielunaiseks ehk noorikuks, kaks suguvõsa said langudeks ning inimene astus ühest eluetapist teise.

Eesti Rahvakultuuri Keskus kirjeldab pulma koos sünni- ja matusekombestikuga kui ühte inimese tähtsamatest siirderiitustest. Eesti maarahva pulmakombed püsisid aktiivses kasutuses kuni 20. sajandi alguseni, mil linnastumine ja eluviisi muutumine hakkasid neid kiiresti taandama.

Allikas:
https://rahvakultuur.ee/2020/04/15/parimuslike-pulmakommete-kaasaegne-kasutamine/

Seetõttu tasub Eesti pulmatraditsioonidest rääkides teha vahet vähemalt kolmel kihil:

vanad Eesti pärimuslikud pulmakombed;
nendest välja kasvanud ja aja jooksul muutunud Eesti pulmatavad;
uuemad rahvusvahelised traditsioonid, mille eestlased on oma pulmadesse üle võtnud.

Kõik need võivad tänapäeva Eesti pulmas täiesti vabalt koos eksisteerida.

I. Vanad Eesti pulmatraditsioonid

Pulm ei alanud pulmapäevaga – kõigepealt tulid kosjad

Traditsiooniline Eesti pulm algas palju enne pulmapidu.

Noorte omavaheline tutvumine toimus töödel, külapidudel, kiigel, kirikus või ehalkäimisel. Kui noormees soovis abielluda, eelnes ametlikele kosjadele vahel kuulamine – uuriti ette, kuidas võimalik pruut ja tema perekond kosilasesse suhtuvad.

Kosja ei mindud tingimata üksi.

Peigmehe kõrval oli oluline isamees – tavaliselt abielus, kogenud ja hea jutuga mees, kes esindas peigmeest, rääkis tema eest ning oli hiljem üks tähtsamaid tegelasi kogu pulmas.

Allikas:
https://dspace.ut.ee/bitstreams/c495f348-0113-4e7b-b8e4-6966d1c654c9/download

Tänapäeva pulmaisa rollis võib näha selle vana korraldaja- ja eestvedajarolli kauget sugulast, kuigi tänapäevane pulmaisa ei ole ajaloolise isamehe otsene üks-ühele jätk.

Kihlused ja kosjakingid

Kosjadega kaasnesid kingitused.

Peigmehe poolt võidi pruudile ja tema perekonnale anda raha, rõivaesemeid ja muid kingitusi. Pulmad.ee varasemas ajaloolises ülevaates on näiteks nimetatud põlle, siidrätti, nuga ning hiljem ka sõrmust.

Kingituste süsteem ja tähendus erinesid paikkonniti.

Pulmad.ee ülevaade:
https://pulmad.ee/teemad/pulmatraditsioonid/pulmad-eesti-rahvakultuuris-luhike-ulevaade/

Siit tuleb ka üks oluline tähelepanek: kihlasõrmus ja abielusõrmus sellisel kujul, nagu meie neid praegu tunneme, ei ole kõige vanem Eesti pulmatraditsioon.

Sõrmuse kasutamine muutus Eestis tavalisemaks alles hiljem.

Pulmad.ee lugu:
https://pulmad.ee/teemad/pulmatraditsioonid/traditsioonid-pulmades-lisaks-juba-kirjutatule/

Pulmi peeti mitu päeva

Tänapäevane Eesti pulm tähendab enamasti ühte pikka päeva ja ööd.

Vanasti oli asi teistsugune.

Traditsioonilised pulmad võisid kesta mitu päeva. Pulmad.ee ajaloolistes käsitlustes kirjeldatakse tavalisena kolme-nelja päeva pikkusi pidustusi.

Pulmi peeti sageli hilissügisel või talvel, sest põllutööd olid tehtud ning taludes oli toitu ja aega rohkem.

Pulmad.ee:
https://pulmad.ee/teemad/pulmatraditsioonid/ajaloolised-pulmatraditsioonid-eestis/

Pulm polnud seega paaritunnine vastuvõtt.

See oli terve sündmuste jada.

Eesti pulm oli „kahe otsaga“

Üks kõige olulisemaid erinevusi tänapäevaga võrreldes oli see, et vanal Eesti pulmal oli sisuliselt kaks keskust.

Üks oli pruudi kodu ja teine peigmehe kodu.

Peigmehe poolseid pulmalisi nimetati saajarahvaks ja pruudi poolseid vakarahvaks.

Saajarahvas tuli pruuti ära tooma ning hiljem liikus pruut koos pulmarahvaga peigmehe koju.

Allikas:
https://dspace.ut.ee/bitstreams/c495f348-0113-4e7b-b8e4-6966d1c654c9/download

See ei olnud lihtsalt transport ühest peokohast teise.

Kogu teekond tähistas mõrsja lahkumist oma senisest perekonnast ja astumist uude perekonda.

Pulmategelased olid väga olulised

Tänapäeval on pulmas pruutpaar väga selgelt kogu päeva keskpunkt.

Vanemas kombestikus olid noored ise üllatavalt passiivsed.

Rituaale korraldasid teised pulmategelased. Folklorist Ülo Tedre käsitlusele tuginevates allikates kirjeldatakse, et pruut ja peig olid küll iga kombetalituse keskmes, kuid lasid rituaalidel endaga toimuda.

Sirbi käsitlus:
https://www.sirp.ee/eesti-pulmad/

Oluliste tegelaste hulka kuulusid näiteks:

isamees – peigmehe esindaja ja üks pulma peamisi juhte;
kaasanaine – pruudi abielus naisest saatja ja esindaja;
peiupoisid;
pruuttüdrukud;
pruudivend;
eri piirkondades veel hulk kindlate ülesannetega pulmategelasi.

Isamehelt oodati eriti head kõne- ja lauluoskust.

Allikas:
https://dspace.ut.ee/bitstreams/c495f348-0113-4e7b-b8e4-6966d1c654c9/download

Siin on päris selge paralleel tänapäevaga: ka tänapäeva Eesti pulm armastab inimest, kes hoiab päeva koos – ainult et nüüd kutsume teda enamasti pulmaisaks või pulmaemaks.

Pulmakott – külaline tuli oma panusega

Mitmepäevase suure peo korraldamine oli kallis ka vanasti.

Seetõttu polnud sugugi ebatavaline, et pulmalised tõid endaga sööki ja jooki.

Pulmad.ee ajaloolises ülevaates nimetatakse seda pulmakotiks.

Pulmad.ee:
https://pulmad.ee/teemad/pulmatraditsioonid/ajaloolised-pulmatraditsioonid-eestis/

Mõnes mõttes oli vana pulm väga kogukondlik ettevõtmine.

Täna tellib noorpaar catering’i.

Vanasti aitas kogu suguvõsa peo korraldamisele kaasa.

II. Pruudi järele minek – vana pulma üks tähtsamaid osi

Saajasõit ehk peigmehe rahvas läheb pruudile järele

Peigmehe rahvas kogunes ja sõitis ühiselt pruudi koju.

Seda nimetati saajasõiduks.

Saabumine ei pidanud olema vaikne. Pulmarahvas võis laulda, hõisata ja lärmi teha.

Mõnes kombestikus tehti pulmarongi või pruudi kaitseks rituaalseid ringe ning kasutati mõõka, millele omistati kaitsev tähendus.

Eesti Rahvakultuuri Keskus:
https://rahvakultuur.ee/2020/04/15/parimuslike-pulmakommete-kaasaegne-kasutamine/

Siit on lihtne näha seost hilisema Eesti pulmarongiga.

Vahendid muutusid hobustest autodeks, kuid idee, et pulmarahvas liigub pidulikult koos, jäi püsima.

Pulmaväravad ja tee sulgemine

Pruudikoju ei saanud alati lihtsalt sisse sõita.

Vakarahvas võis värava sulgeda ning saajarahvas pidi läbi rääkima, laulma, ennast tutvustama, „passi“ näitama või lunaraha maksma.

See oli ühtaegu rituaal ja meelelahutus.

Pulmad.ee:
https://pulmad.ee/teemad/pulmatraditsioonid/ajaloolised-pulmatraditsioonid-eestis/

Selle vana tava järeltulijat võib tänapäeval näha pulmarongi teele tehtavates väravates ja tõketes.

Tänapäeval on see muidugi mäng.

Vanemas pulmas kuulus see suuremasse sümboolsesse süsteemi – peigmehe rahvas tuli teise suguvõsa juurde nende tütart ära viima ning pidi ennast kõigepealt tõestama.

Mõrsja peitmine

Kui saajarahvas lõpuks kohale jõudis, ei pruukinud pruut neid sugugi ukse peal oodata.

Pruut võidi ära peita.

Peigmees ja tema saatjad pidid ta üles leidma või välja nõudma.

Mõnes kohas olid neiud kaetud või sarnaselt riietatud ning peigmees pidi õige pruudi ära tundma.

Pulmad.ee:
https://pulmad.ee/teemad/pulmatraditsioonid/ajaloolised-pulmatraditsioonid-eestis/

Ebamõrsja ehk valepruut

Peigmehele võidi õige pruudi asemel esitleda ebamõrsjat.

Mõnikord oli selleks teine neiu, mõnikord aga meelega koomiliselt naiseks riietatud mees või vanem inimene.

Peigmehe ülesanne oli aru saada, et talle üritatakse vale pruuti anda.

M. J. Eiseni kirjeldatud vanades pulmakommetes leidub variante, kus õige mõrsja peideti ning peig pidi ta teiste seast üles leidma.

Allikas:
https://dspace.ut.ee/server/api/core/bitstreams/61c00ae6-a46e-4663-9478-90cb5c2276b4/content

Kui tahame tänapäeva pulmades kasutada tõesti vana Eesti pulmanalja, siis on ebamõrsja tegelikult palju autentsem Eesti traditsioon kui mitmed internetist imporditud pulmamängud.

III. Mõrsja lahkub kodust

See oli vana pulma üks kõige tugevama sümboolikaga hetki.

Mõrsja ei läinud lihtsalt teise peopaika.

Ta lahkus oma senisest perekonnast ja seisusest.

Vanades kirjeldustes võidi mõrsja nägu katta ning temaga kaasnesid kaitserituaalid.

Pruudi näo katmine oli osa laiemast Euroopa kaitsemaagiast ning esines ka Eestis.

Sirp:
https://www.sirp.ee/eesti-pulmad/

Pulm oli selles mõttes tõeline üleminek.

Enne oli ta neiu.

Pulmade käigus pidi temast saama noorik.

IV. Pulmarong – üks vanast kombestikust tänapäevani jõudnud traditsioone

Pulmarong on üks lihtsamini äratuntavaid ühenduskohti vana ja uue Eesti pulma vahel.

Vanasti liikus saajarahvas hobustega.

Hiljem tulid vankrid, saanid, autod ja bussid.

Tänapäeva pulmarongis kasutatakse sageli:

lindiga või lilledega kaunistatud autosid;
signaalitamist;
ühiseid peatusi;
noorpaari proovilepanekuid;
teele tehtud pulmatõkkeid;
sümboolseid tegevusi erinevates kohtades.

Ajaloolise pulmarongi ja tänase autokolonni vahel ei ole kõik elemendid üks-ühele samad, kuid idee pidulikust ühisest liikumisest on püsinud.

V. Tanutamine – vana Eesti pulma üks olulisemaid rituaale

Kui peaks valima ühe vana Eesti pulmakombe, mida võiks nimetada tõesti keskseks, siis oleks väga tugev kandidaat tanutamine ehk linutamine.

Pruudil võeti ära neiupõlve peakate või pärg ning talle pandi pähe abielunaise peakate – tanu, linik, rätik või piirkonnale omane muu peakate.

Selle hetkega sai mõrsjast noorik.

Folkloristika allikates kirjeldatakse tanutamist Eesti pulmakommete keskse rituaalina.

Rituaal võis toimuda üsna salaja, ainult tähtsamate pulmategelaste juuresolekul, ning selle täpne vorm oli piirkonniti erinev.

Lisainfo:
https://et.wikipedia.org/wiki/Tanutamine

See on oluline, sest praegu seostame abiellumise hetke enamasti allkirja, „jah“-sõna või sõrmuste vahetamisega.

Vanemas rahvapärases arusaamas oli just tanutamine üks otsustavatest hetkedest, mil naise sotsiaalne seisund muutus.

Tanu pandi vahel pähe mitu korda

Tanutamine ei olnud lihtsalt „paneme mütsi pähe“.

Kirjeldatud on rituaale, kus tanu pandi mõrsjale pähe kolm korda ning ta lükkas selle esimestel kordadel peast ära või see eemaldati rituaalselt.

Tanutamist võisid saata kindlad sõnad ja laulud.

Folklore.ee:
https://www.folklore.ee/tagused/nr11/pulm.htm

Paikkonniti olid erinevused väga suured.

Ja seda tasub kogu Eesti pulmakombestikust rääkides pidevalt meeles pidada:

ühte täpselt ühesugust „vana Eesti pulma“ ei olnud olemas.

Saaremaa, Kihnu, Setomaa, Mulgimaa, Põhja-Eesti ja teiste piirkondade pulmakombed erinesid.

VI. Põlletamine

Tanutamisega võis kaasneda põlletamine.

Noorikule seoti ette põll – samuti abielunaise seisundiga seotud rõivaese.

Hiljem tekkis sellega seoses pulmanali põlle lappimine, kus pulmalised andsid noorpaarile raha.

Põllelappimise taolistes kommetes on hästi näha, kuidas rituaalne tegevus hakkas ajapikku muutuma meelelahutuslikuks ja rahakogumisega seotud pulmamänguks.

Lisalugemist:
https://pillepeokorraldus.ee/tanutamisest-polletamisest-ja-polle-lappimisest-ehk-vallalise-naise-seisususest-uleminek-abielunaiseks/

VII. Veimevakk ja veimede jagamine

Üks tänapäeval peaaegu kadunud, kuid vanas pulmas väga oluline traditsioon oli veimede valmistamine ja jagamine.

Pruut valmistas enne abiellumist hulga tekstiile ja käsitööd – kindaid, sukki, vöösid, rätikuid ja muid esemeid.

Need pandi veimevakka või veimekirstu.

Pulmades jagati veimeid peigmehe sugulastele ning teistele olulistele pulmategelastele.

Veimed polnud lihtsalt suveniirid.

Need näitasid pruudi käsitööoskust, töökust ja valmisolekut uueks eluks ning aitasid ühtlasi luua suhteid uue suguvõsaga.

Allikas:
https://dspace.ut.ee/bitstreams/c495f348-0113-4e7b-b8e4-6966d1c654c9/download

Tänapäevane külalistele väikeste tänukingituste jagamine pole veimede otsene jätk, aga põhimõttes on huvitav sarnasus – pulmadest viiakse kaasa midagi, mille noorpaar on külalisele andnud.

VIII. Pulmalaulud ja vastulaulmine

Vana Eesti pulm oli laulupulm.

See on üks asju, mis meie tänapäevasest pulmast kõige rohkem kadunud on.

Pulmalaul ei olnud lihtsalt taustamuusika.

Laul saatis eri rituaale, kommenteeris toimuvat ja oli vahel lausa vahend kahe pulmapoole omavaheliseks võistlemiseks.

Pruudi- ja peigmehepoolsed lauljad võisid üksteist lauludes kiita, pilgata ja proovile panna.

Pulmalaulikud pidid tundma nii traditsiooni kui oskama improviseerida.

Pulmad.ee:
https://pulmad.ee/teemad/pulmatraditsioonid/ajaloolised-pulmatraditsioonid-eestis/

Tänapäeva ansambel või DJ täidab pulmas hoopis teistsugust ülesannet.

Muusika jäi.

Aga rituaalne pulmalaulmine kadus suuresti ära.

IX. Mõõk ja pulma kaitsmine

Mitmes vanemas Eesti pulmatraditsioonis esineb mõõk.

Isamehel või peiupoistel võisid olla mõõgad ning nendega tehti kaitsemaagilisi toiminguid – näiteks liikumisi ümber pruudi või pulmarahva.

Eesti Rahvakultuuri Keskuse pärimuslike pulmakommete kirjelduses on näiteks talletatud komme, kus peigmees ja peiupoiss või isamees hoiavad pruudi kohal mõõku ning liiguvad kolm ringi ümber pruudi.

Allikas:
https://rahvakultuur.ee/2020/04/15/parimuslike-pulmakommete-kaasaegne-kasutamine/

Tänapäeval on see väga haruldane.

Aga kui keegi tahab teha pärimuslikku Eesti pulma, on selliseid elemente tegelikult palju rohkem kui lihtsalt tanutamine.

X. Raha kogumine ja pulmanaljad

Pulmas koguti noorpaarile raha mitmel viisil.

Sealt pärinevad ka mitmed hilisemad pulmanaljad ja raha kogumise kombed.

Oli põlle lappimist, rahakorjamist ja muid rituaalseid tegevusi.

Vanas pulmas käis tõsine kombetalitus ja huumor pidevalt käsikäes.

Lauldi, tantsiti, kempleti ja tehti nalju.

Selles mõttes ei ole tänapäevane Eesti pulmamängude lembus sugugi täiesti uus nähtus.

XI. Pulma lõpp oli samuti traditsioon

Tänapäeva pulmas saab külaline enamasti ise aru, millal on aeg koju minna.

Vanas pulmas anti sellele vahel üsna selgeid märke.

Üheks lõpumärgiks võis olla kindla lõputoidu, näiteks kapsaste või kapsasupi toomine.

Mõnes kirjelduses toob noorik lõpuks tuppa voki ja hakkab ketrama – üsna selge vihje, et pidu on läbi ja argielu algab.

Mõnes Eesti piirkonnas toimusid hiljem veel järelpulmad, kuhu kogunes kitsam sugulaste ring.

XII. Vanast kombest tänapäeva traditsiooniks

Siit muutub pilt eriti huvitavaks.

Mõned vanad kombed kadusid.

Mõned säilisid peaaegu algsel kujul.

Mõned muutusid nii palju, et nende algset tähendust enam peaaegu ei tunta.

Pruudipärja mahamängimine

Tänapäeval teavad paljud eestlased pruudipärja mahamängimist ringmänguna, mille lõpus valitakse sümboolselt uus pruut ja peigmees.

Selle mõtte taga on selge seos vana pruudi staatuse muutumisega.

Vanasti võeti pruudilt neiupõlve pärg ning talle pandi pähe abielunaise peakate.

Hilisem pruudipärja mahamängimine muutis selle tõsise siirderiituse seltskondlikuks pulmamänguks.

Pulmad.ee varasemas käsitluses märgitakse, et praegu tuntud „Pruudipärja“ laul ise on hilisema päritoluga ning seotud saksa folklooriga.

Pulmad.ee:
https://pulmad.ee/teemad/pulmatraditsioonid/pruudiparja-mahamangimine-mitte-viskamine-mangimine/

See on hea näide traditsiooni arengust:

tanutamine → pärja mahavõtmine → pruudipärja mahamängimine.

Pruudirööv

Pruudirööv on ilmselt üks tuntumaid ja samal ajal vastuolulisemaid Eesti pulmatavasid.

Vanades allikates leidub mõrsja peitmist, äraviimist, otsimist ja ebamõrsja kombeid.

Hilisemast pulmakultuurist kujunes välja tänapäevane mänguline pruudirööv, kus külalised viivad pruudi peolt ära ja peigmees peab ta tagasi „lunastama“.

Vanade pulmakommete allikas:
https://dspace.ut.ee/server/api/core/bitstreams/61c00ae6-a46e-4663-9478-90cb5c2276b4/content

Tänapäevases pulmas ei ole sellel muidugi mingit põhjust olla päris rööv.

Kui seda tehakse, peaks see olema noorpaari jaoks sobiv, turvaline ja mänguline ning hea oleks, kui pulmaisa teab sellest ette.

Pulmaisa

Tänapäeva Eesti pulma üks iseloomulikumaid tegelasi on pulmaisa või pulmaema.

Tema juhib programmi, tutvustab sündmusi, organiseerib traditsioone, suhtleb teenusepakkujatega ja hoiab peo rütmi.

Vanades pulmades oli juhtimine jagatud mitme tegelase vahel, eelkõige isamehe, kaasanaise ja teiste rituaalsete rollide vahel.

Tänapäeva pulmaisa koondab paljusid korralduslikke ülesandeid enda kätte.

Seega ei tasu öelda, et tänapäevane pulmaisa on täpselt sama asi mis vana isamees.

Aga nende rollides on selge funktsionaalne sarnasus.

Allikas:
https://dspace.ut.ee/bitstreams/c495f348-0113-4e7b-b8e4-6966d1c654c9/download

Pulmarong

Pulmarong on samuti vana idee tänapäevane vorm.

Hobustest said autod.

Mõõkadest ja kaitserituaalidest said peatused ja mängud.

Aga pulmarahva ühine liikumine ning teel tehtavad rituaalsed või meelelahutuslikud peatused on Eestis alles.

XIII. Hiljem lisandunud traditsioonid

Kõik, mida Eesti pulmades traditsiooniks nimetame, ei pärine Eesti talupojakultuurist.

Ja selles ei ole midagi halba.

Traditsioonid muutuvad kogu aeg.

Abielusõrmuste vahetamine

Sõrmus on tänapäeval peaaegu lahutamatu osa abiellumisest.

Aga Eesti vana rahvapulma seisukohalt on see suhteliselt uus nähtus.

Pulmad.ee ajaloolises käsitluses märgitakse, et sõrmuse kasutamine jõudis Eesti pulmatavadesse laiemalt alles hiljem.

Varasemates pulmades oli naise seisundi muutumise nähtav märk pigem tanu ja teised abielunaise rõivaelemendid.

Pulmad.ee:
https://pulmad.ee/teemad/pulmatraditsioonid/traditsioonid-pulmades-lisaks-juba-kirjutatule/

Tänapäeval on olukord vastupidine.

Tanu on erand.

Sõrmus on peaaegu norm.

Valge pulmakleit

Ka valge pulmakleit pole iidne Eesti tava.

Euroopas saavutas valge pruutkleit suure populaarsuse 19. sajandil ning Eestis hakkas see laiemalt levima hiljem.

Varem abielluti piirkonnale ja ajale vastavas pidulikus rõivastuses või rahvarõivastes.

Pulmad.ee:
https://pulmad.ee/teemad/pulmaetikett/traditsioonid-ja-sumboolika-pulmades/

Seega on „traditsiooniline valge Eesti pruut“ ajalooliselt palju uuem nähtus kui rahvariietes pruut.

Pruudiloor

Pruudiloor on samuti rahvusvahelise päritoluga vana tava, mitte eraldi Eesti leiutis.

Eesti rahvapulmas kasutati küll pruudi näo katmist ning uju või linikut, kuid tänapäevane valge pulmaloor kuulub laiemasse Euroopa pulmakultuuri.

Sirp:
https://www.sirp.ee/eesti-pulmad/

Neid kahte traditsiooni ei tasu automaatselt samaks pidada.

Esimene tants ehk pulmavalss

Esimene tants on tänapäeval üks Eesti pulma klassikalisi hetki.

Sageli nimetatakse seda endiselt pulmavalsiks, kuigi paar võib valida põhimõtteliselt ükskõik millise loo ja tantsu.

Pruudi rituaalne tantsitamine oli tuntud ka vanemates Eesti pulmades, kuid praegune romantiline „noorpaari esimene tants“ kuulub juba uuemasse Euroopa pulmakultuuri.

Pulmad.ee:
https://pulmad.ee/teemad/pulmatraditsioonid/traditsioonid-pulmades-lisaks-juba-kirjutatule/

Pulmatordi lõikamine

Pulmatort on tänapäeva pulmas peaaegu omaette tseremoonia.

Noorpaar lõikab esimese tüki koos.

Mõnikord söödetakse teineteist.

Mõnikord üritatakse välja selgitada, kumb astub teisele jalale ja „kelle sõna majas maksma jääb“.

Tordi ühine lõikamine kuulub pigem uuema Euroopa pulmakultuuri hulka, mitte vana Eesti talupojapulma tuumikrituaalide sekka.

Pulmad.ee:
https://pulmad.ee/teemad/pulmatraditsioonid/traditsioonid-pulmades-lisaks-juba-kirjutatule/

XIV. Rahvusvahelised traditsioonid, millest on saanud Eesti pulmade osa

Viimase paarikümne aasta jooksul on Eesti pulmad muutunud väga rahvusvaheliseks.

Instagram, Pinterest, TikTok, filmid, välismaised pulmaportaalid ja rahvusvahelised pulmad on toonud Eestisse terve uue traditsioonikihi.

Need pole „vanad Eesti kombed“.

Aga paljud neist on nüüd juba täiesti tavalised Eestis peetavate pulmade kombed.

Pruudikimbu viskamine

Pruut pöörab vallaliste naiste poole selja ja viskab kimbu üle õla.

Kimbu püüdjat peetakse järgmiseks abiellujaks.

See on Eestis laialt tuntud, kuid ei ole vana Eesti pruudipärja traditsioon.

Eesti oma traditsioonile on palju lähemal pruudipärja mahamängimine.

Need kaks asja tasub kindlasti lahus hoida.

Pruutneitsid ja peiupoisid tänapäevases vormis

Pruuttüdrukuid ja peiupoisse tunti ka vanas Eesti pulmakultuuris.

Kuid tänapäevane süsteem, kus pruudil on ühesugustes kleitides mitu bridesmaid’i ning peigmehel samamoodi groomsmen’id, on tugevalt angloameerika pulmakultuuri mõjutatud.

Pulmad.ee käsitleb tänapäevast pruutneitsi rolli eelkõige pruudi lähedase abilise ja sõbrana.

Pulmad.ee:
https://pulmad.ee/teemad/ideed-pulmadeks/lilleneiud-ja-pruutneitsid/

Nimi võib olla vana.

Rolli tänapäevane vorm on uus.

Lilleneiud ja sõrmusekandjad

Lilleneiud, kes kõnnivad tseremoonial pruudi ees ja puistavad kroonlehti, on Eestis üha tavalisemad.

Sama kehtib väikese lapse kohta, kes kannab sõrmuseid.

Need on armsad traditsioonid, kuid ei kuulu vana Eesti talupojapulma põhikommete hulka.

Pulmad.ee:
https://pulmad.ee/teemad/ideed-pulmadeks/lilleneiud-ja-pruutneitsid/

First look ehk noorpaari esimene kohtumine

Üks uuemaid nähtusi on first look.

Pruut ja peigmees kohtuvad enne tseremooniat eraldi ning fotograaf jäädvustab hetke, mil nad teineteist esimest korda pulmarõivastes näevad.

Sellel traditsioonil pole Eesti vanade pulmakommetega sisulist seost.

See on fotograafiakesksest moodsast pulmakultuurist välja kasvanud komme.

Aga Eestis näeb seda järjest sagedamini.

Isiklikud abielutõotused

Traditsioonilise kirikliku või ilmaliku tseremoonia standardtekstile lisaks loevad paarid üha sagedamini ette enda kirjutatud tõotused.

See on samuti tugevalt rahvusvahelisest pulmakultuurist mõjutatud komme.

Tänapäeva pulmas võib see olla üks päeva kõige isiklikumaid hetki.

Isa saadab pruudi tseremooniakoha juurde

Pilt, kus isa saadab pruudi mööda vahekäiku peigmehe juurde, on eestlastele filmidest niivõrd tuttav, et tundub peaaegu universaalse pulmatraditsioonina.

Vana Eesti pulma tüüpiline ülesehitus oli hoopis teistsugune.

Seega tasub seda nimetada pigem rahvusvahelisest, eeskätt lääne pulmakultuurist omaks võetud traditsiooniks.

Külalisteraamat

Külalisteraamatust on saanud väga tavaline Eesti pulma osa.

Klassikalise raamatu kõrvale on tekkinud:

fotoraamatud;
Polaroid-piltidega külalisteraamatud;
puidust südamed;
sõnumikaardid;
videokülalisteraamatud;
audiokülalisteraamatud.

See on hea näide sellest, kuidas uus traditsioon ise edasi areneb.

Pulma hashtag, QR-kood ja ühine fotogalerii

Veel mõnikümmend aastat tagasi polnud selliseid asju võimalik pulmatraditsiooniks nimetada.

Praegu loob osa paaridest pulmale oma hashtagi, QR-koodi või ühise fotokeskkonna.

See täidab mõnes mõttes sama funktsiooni, mida kunagi täitis pulmaalbum – ainult et külalised osalevad selle loomises kohe.

Säraküünaldega koridor

Õhtu lõpus või pildistamiseks moodustavad külalised säraküünaldega koridori, millest noorpaar läbi kõnnib.

Sotsiaalmeedia-ajastul on sellest saanud populaarne visuaalne pulmatraditsioon.

Ajalooline Eesti komme see pole.

Tänapäeva Eesti pulmakultuuri osa aga küll.

XV. Milliseid vanu Eesti traditsioone tasuks tänapäeva pulma tagasi tuua?

Me ei pea kopeerima 19. sajandi pulma algusest lõpuni.

Aga Eesti vanas pulmakultuuris on väga palju elemente, mida saab tänapäeval kasutada ilma, et pulm muutuks rahvamuuseumi etenduseks.

Näiteks:

tanutamine – kui soovitakse tugevat ja tähenduslikku rituaali;
ebamõrsja – kui soovitakse tõesti Eesti päritolu humoorikat pulmamängu;
pulmaväravad – pulmarongi lõbusaks osaks;
vastulaulmine – eriti siis, kui peres või sõpruskonnas on lauljaid;
veimede tänapäevane versioon – pruutpaari või pere enda tehtud kingitused;
saaja- ja vakarahva idee – pruut- ja peigmehepoolsete külaliste mänguline vastasseis;
perekondade õnnistus – vana suguvõsade ühendamise mõtte tänapäevane vorm;
rahvarõivad või perekonna päritolupiirkonna detailid;
kohalikud laulud ja tantsud;
tanutamisest inspireeritud pruudipärja üleandmine.

Eesti Rahvakultuuri Keskus rõhutab pärimuslike pulmakommete tänapäevasel kasutamisel, et traditsioon ei pea olema muuseumiese – vana tava saab kasutada tänapäevases kontekstis, kui mõistetakse selle tähendust.

Allikas:
https://rahvakultuur.ee/2020/04/15/parimuslike-pulmakommete-kaasaegne-kasutamine/