Laulatus ajaloos ja minevikus (aga miks mitte ka paregusel ajal)

Kristlik laulatus ja pulmad: traditsioonid, uskumused ning kombed Eestis

Kas oled kunagi mõelnud, kuidas on seotud kristlik laulatus ja pulmad Eesti traditsioonides? Pulma planeerimine toob endaga kaasa palju küsimusi: millal toimub laulatus, kes peaks osalema ja milliseid kombeid järgida? Selles artiklis vaatleme, kuidas kristlik laulatus on olnud seotud pulmadega ning millised uskumused ja tavad on selle ümber kujunenud. Loe edasi, et saada praktilisi nõuandeid ja huvitavaid fakte, mis aitavad sul oma pulmapidu paremini planeerida!

Laulatus ja pulmad – kaks erinevat sündmust

19. sajandi Eestis ei olnud kristlik laulatus ja pulmad alati omavahel tihedalt seotud. Laulatus oli kiriku poolt nõutud ametlik toiming, kuid sageli ei langenud see kokku pulmapäevaga. On palju teateid, et pulmad peeti alles nädal või paar pärast laulatust, harvem juhtus vastupidi – pulmad enne laulatust.

Tavaõiguse järgi loeti abielu sõlmituks hoopis tanutamisega, mitte laulatusega. Seetõttu ei olnud laulatusel pulmakombestikus erilist tähtsust ning see võis toimuda nii enne kui ka pärast pulmapidu. 19. sajandi teisel poolel toimus laulatus tavaliselt pühapäeval, pulmad aga järgmisel esmaspäeval või neljapäeval.

Kuidas toimus laulatus?

Laulatusele läksid pruut ja peigmees vaid väheste saatjatega: peigmehe poolt isamees ja peiupoiss, pruudi poolt kaasanaine ja pruuttüdruk. Isegi pruutpaari vanemad ei osalenud sageli laulatustalitusel. Kirikusse sõideti eraldi, kuid tagasi juba koos. Tavaliselt kasutati kolme hobust:

• Kõige ees isamees mõrsjaga
• Järgnes peigmees kaasanaisega
• Lõpus peiupoiss pruutneitsiga

Hiljem, kui laulatus ja pulmad hakkasid ühte sulama, sõideti kirikusse juba kogu pulmarahvaga. Mõnel pool viis peigmees pärast laulatust pruudi tagasi tema vanematekoju ja läks ise enda koju, kust hiljem suunduti koos pulmapidustustele.

Laulatusega seotud uskumused ja kombed

Laulatus oli küll väliselt ametlik toiming, kuid selle ümber kujunes palju endeid ja uskumusi, mis pidid mõjutama tulevast abielu. Siin on mõned levinumad kombed ja uskumused:

1. Kirikusse ei tohtinud sõita märahobusega.
2. Kui esimene vastutulija oli naine, tähendas see halba enne.
3. Laulatusele sõitjate ees ei tohtinud keegi risti üle tee minna – seda peeti nõiaks või pahasoovijaks. Ristteele poetati raha.
4. Pruut ei tohtinud laulatusele võtta kaasa ühtegi nõela – et elu ei tuleks okkaline.
5. Enne laulatust ei tohtinud noorpaar kellelegi käega tere anda – muidu annavad õnne ära.
6. Teel altari ette ja tagasi ei tohtinud keegi pruutpaari vahelt läbi minna – sellest usuti tulevat riidu või abielu lõhkiminekut.
7. Pruutpaaril, eriti mõrsjal, soovitati laulatusele põues kaasa viia rahatükk, et halbu olendeid eemale hoida.
8. Altari ees pidi üks abielluja astuma teisele jalale – kelle jalg peal, see on abielus peremees.
9. Et sünnitamine oleks kergem, pandi pruut laulatusel närusesse särki või tõmmati särk lõhki. Samal eesmärgil jäeti säärepaelad lahti või astus peigmees laulatuse ajal pruudi kuuehõlma peale.
10. Pärast laulatust ei tohtinud keegi peale peigmehe pruuti enne pulmalauda istumist puudutada.

Kokkuvõte ja praktilised näpunäited pulma planeerimiseks

Kristlik laulatus ja pulmad on Eesti traditsioonides olnud omavahel seotud, kuid mitte alati samal päeval. Pulma planeerimine hõlmab palju erinevaid kombeid ja uskumusi, millest paljud on tänapäevalgi inspireerivad. Kui oled pruut või peigmees, mõtle, milliseid traditsioone soovid oma pulmapidu kaasata ning kuidas muuta see päev eriliseks ja meeldejäävaks.

Kas oled juba otsustanud, millal ja kuidas oma laulatus ning pulmad korraldada? Jaga oma mõtteid kommentaarides või loe edasi meie pulma planeerimise nõuandeid!

Originaali autor: Jaana Rokk