Lilleneiud ja pruutneitsid

Virgo Jaani
Lilleneiud ja pruutneitsid

Seda on ikka küsitud, et mis vahet on pruutneitsil ja lilleneiul ning mis on nende funktsioonid. Seega, natuke lähemalt, kes on pruutneitsi ja lilleneiu.

Pruutneitsi

Pruutneitsi on tüdruk või noor naine, kes kannab pruudi eest hoolt abielutseremoonia ajal või järel. Traditsiooniliselt valiti pruutneitsiks vallaline noor abieluealine naine.

Varastel Rooma aegadel moodustasid pruutneitsid n.ö jalaväe saates pruuti peigmehe külla. See selline „kaitsekilp” samasuguselt riietunud pruutneidsidest pidi vahele astuma igasuguste üleannetute röövlipoiste või kättemaksuhimuliste kosijate rünnakule, kui nood proovisid pruuti vigastada või röövida. Sellegipoolest tundub, et praegused pruutneidside traditsioonid pärinevad hilisemast Rooma seadusest, mis nõudis pulma kümmet tunnistajad, et üle kavaldada kurjad hinged, keda usuti pulmatseremoonial olemas olevat.

Pruutneitsid ja isamehed riietusid pruudi ja peigmehega samasugustesse riietesse, et kurjad hinged ei teaks kes abiellus (nojah, tänapäeval ei usu seda vist keegi, aga traditiooni ise on ju tore). Isegi kuni hilise 19 sajandi Inglismaani oli uskumus, et pahasoovijad võivad saata needusi ja püüda pulmi rikkuda. Viktoria ajastu pulmafotodel näiteks võivad pruut ja peigmees välja näha väga sarnased teiste peoliikmetega. Peapruutneitsit kutsutakse inglise keeles "maid of honor" ehk õuedaamiks eesti keeles ehk siis peapruutneitsi.

Pruutneitsi on tavaliselt väga lähedane sõber või õde. Sageli on ka rohkem kui üks pruutneitsi: tänapäeval valib pruut ise kui mitut pruutneitsit ta enda pulma soovib. Vanal ajal ei läinud ükski isik ilma saatjata välja ning saatjaskonna suurust peeti isiku staatuse määrajaks. Pruutneitsit kutsutakse sageli abistama pruuti pulmade planeerimisel. Samuti loodetakse pruutneitsi abile tüdrukuteõhtu ja poissmeesteõhtu planeerimisel.

Samuti on saanud traditsiooniks kinkida pruutneidsidele tänutäheks ja nende rollist tulevate finantsiliste toetuste eest kingitused.

Lilleneiu 

Traditsiooniliselt on tema kohustus kõndida pruudi ees, et:

  1. puistada lillede kroonlehti pruudi ees
  2. kanda lillebuketti
  3. kanda lillebuketti või kimpu okasteta roosidest, mida nad annavad külalistele altari ette minnes.

Tavaliselt on lilleneiu noor laps, kuna traditsiooni järgi pidid lilleneiud olema süütud. Soovituslik iga on 4 ja 8 eluaasta vahel. Tema meessoost ekvivalent on Sõrmustekandja. Sageli pannakse lilleneiu ja sõrmustekandja riidesse kui paar, nagu isamees ja peapruutneitsi. Võib olla ka rohkem kui üks lilleneiu, eriti väga formaalsete või ühiskondlike pulmade puhul, või kui pruudil on mitmed noored sugulased, keda austada. Seda toimub küll vähem kui varem, kuid Briti kuninglike abielude puhul on see siiski tavaline. Lilleneiud ja sõrmustekandjad on sageli venna/õetütred ja venna/õepojad ja õed või ka sõprade lapsed. Tüüpiliselt on vanemate vastutus maksta kleidi või ülikonna eest.

Vot selline siis sai jutt pruutneitsis ja lilleneiust.

Või äkki saad siit lisainfot?

Pulmad.ee juhtkiri - miks me oleme sellised nagu oleme ?

Seda pikemat juttu, mis siin allpool nüüd tuleb, saab tulevikus võtta kui minu ja siis ka Pulmad.ee eksisteerimise alusdokumenti. See on see idee, miks mina üldse Pulmad.ee-ga tegelen ja selle üldse kunagi lõin.

Laulatus ajaloos ja minevikus (aga miks mitte ka paregusel…

Kristlik laulatus, mis ametlikult kinnitas abielu, oli pulmadega üsna lõdvalt seotud. Laulatus oli kiriku poolt peale surutud toiming ja ei tarvitsenud kattuda ega kattunudki pulmadega.

Traditsioonid ja sümboolika pulmades

Laulatussõrmus Sõrmuse sümboolika on selle kujus: lõppematu ring tähistab igavikku. See on igavese armastuse märk, eluaegse liidu sümbol.

Näide Pulmalehest, kui teil tahtmine taha, aga palun ärge…

See lehekülg on kirjutatud inimestele, kes ei tea veel täpselt, mida võiks pulmalehele kirjutada või tahavad niisama hea kõhutäie naerda. Kõik pulmalised ühise katuse alla ! 

Traditsioonid pulmades - lisaks juba kirjutatule

Traditsioonid pulmades - lisaks juba kirjutatule.Abielusõrmus.Sõrmuse sõrmepanek kuulub eestlaste pulmatavasse alles üsna lühikest aega, 19 sajandist. Algselt sai tseremoonialt sõrmuse sõrme ainult naine - see sümboliseeris tema kuulumist mehele. Hiljem on levinud sõrmuste vastastikune sõrmepanek.Abielusõrmust kantakse Eestis paremas käes ja enamasti on tegu ilma kivita kitsama või laiema kuldsõrmusega.