Väike mõtisklus kombe vajalikkusest

Väike mõtisklus kombe vajalikkusest

Blogi on kirjutatud aastal 2011 Starius Salongi omaniku poolt, aga on aktuaalne ka 8 aastat hiljem...isegi aktuaalsem.

Virgo, Pulmad.ee

 

Loen foorumite erinevaid teemasid rõõmuga, kuid vahest hakkab kohe väga kurb... , kohe väga väga kurb...

Miks? Sest tundub, et nii palju kaob iga aastaga ilusat, traditsioonilist , etiketikohast jne. ... teadimis, oskusi...

Mis ühelt poolt näitab aja loomulikku kulgu, liikumist, arengut , aga teiselt poolt ehk ka taandumist, mandumist, teadmatust. Ehk siis nii paljudki minusugused "vanamoodsad" saurused ainult ohkavad ja kaovad eest moodsa vabakäitumise (käitumatuse) arenguteelt.

Aga ikkagi on kurb, lugeda teemasid, kust selgub, et ei osata, ei teata, kuidas kirjutada kutset või sellele vastata, kuidas ei osata tantsida avavalssi, kuidas kohtasid paigutada lauda jne.jne. jne.

Lisaks loomulikult ka päris praktika, kus iga jumala päev näeme pruute/peigmehi, koolilõpetajaid jne., kes ei oska pidulikus riietuses seista, käia, istuda, rääkimata vajadusel etikohase riituse komplekteerimisest....Kui pruut seisab lummavas kleidis peegli ees (mis iseenesest istub nagu valatud) hoides käsi asendis, nagu hakkaks kohe hantleid tõstma; kui peig seisab ülikonnas , nagu see kohe teda ründaks - siis on seda kurb vaadata...

"Vanamoodne" nagu ma olen, aga veel 80-ndatelgi paljudes põhikoolides juba alustati etiketialaste tundidega, kus räägiti loomulikult algtõdedest, aga ka millal, kuidas ja mida..., ning hiljem keskkoolis juba täiendati tantsuoskust ja rühti... Palju loomulikult tuleb kodust, kus esimesed näpunäited saadakse vanemate eeskuju järgides ja nende poolt antud suuniseid täites (noa ja kahvliga söömine jne.)

90-ndatel alanud vabaduse võidukäik on sinnani sissekäidud rajasse teostanud omad murrangud, mis alles nüüd oma tõelist palet näitavad. Nii kurb kui see ka pole, aga vaba kasvatusega, kus kõik teevad , mida ise tahavad, kus vanamoodsaid teadmisi pole vaja , kus käitumisnormid (aastasadu harrastatud ja seni pole kedagi tapnud) on ahistavad, kaugele ei jõua, sest ka absoluutne vabadus nõuab piiranguid.

Teadmatuse piinlikkusele vastavas olukorras, lisaks on see ka parasjagu kulukas, lisa pinget tekitav , lisa aega nõudev jne. Ja ometi on see ju nii lihtne, võtta kätte ja asi endale selgeks teha või selgeks lasta teha. Naks ja valmis.
Selle pika ja segase jutu lõpetuseks tahan öelda, et ma väga loodan leida foorumites rohkelt teaberikast temaatikat, et foorumites osalejad jätaksid saadud info meelde ja annaksid selle edasi põlvest põlve, ehk siis mõnekümne aasta pärast jõuame tagasi sinna, kust vabadus oma lammutustööd alustas. Kõiksugused küsimused on teretulnud ja piinlikust pole vaja tunda, oluline on teha ainult üks samm - see kõige esimene, muu tuleb juba iseenesest...

Samuti soovin kõigile õppijatele kannatlikkust, püsivust ja kindlasti solidaarsust juhendavate "saurustega", kes asja tundes aitavad teid ennast natuke ka rohkem väärtustuda.

Seniks kõigile ilusat kevade nautimist

Jan