Laulatus ajaloos ja minevikus (aga miks mitte ka paregusel ajal)

Laulatus ajaloos ja minevikus (aga miks mitte ka paregusel ajal)

Kristlik laulatus, mis ametlikult kinnitas abielu, oli pulmadega üsna lõdvalt seotud. Laulatus oli kiriku poolt peale surutud toiming ja ei tarvitsenud kattuda ega kattunudki pulmadega. On üsna rohkesti teateid sellest, et pulmi peeti nädal või paar pärast laulatust; harvemini, et pulmad olid enne laulatust.

Tavaõiguse järgi loeti abielu sõlmituks mitte laulatusega, vaid tanutamisega. Seepärast ei olnudki kombestikus laulatusel erilist tähtsust – see võis toimuda nii enne kui ka pärast pulmi. 19. sajandi teisel poolel oli laulatus ikka pühapäeval, kus juures järgnesid pulmad algusega, kas esmaspäeval või neljapäeval.

Laulatusele läks noorpaar ainult väheste, n.-ö. hädatarvilike saatjatega: peiu poolt isamees ja peiupoiss, mõrsja poolt kaasanaine ja pruuttüdruk. Isegi pruutpaari vanemad ei võtnud laulatusest osa. Kirikusse sõitsid peig ja mõrsja eraldi, tagasi sõitsid nad juba koos. Kirikusse mindi tavaliselt kolme hobusega: kõige ees isamees mõrsjaga, siis peigmees kaasanaisega ja lõpus peiupoiss pruutneitsiga. Hilisemal ajal, kui laulatus ja pulmad hakkasid ühte sulama, sõideti kirikusse kogu pulmarahvaga. Kohati valitses komme, et peig viis kirikust tulles mõrsja tagasi tema vanemate majja ja läks ise oma koju, kus pärast lühikest vaheaega asuti teele mõrsja koju.

Kuna laulatus oli väline toiming, siis loomulikult kujunes selle talituse ümber väga palju endeid, uskumusi ja tavasid, millega püüti mõjutadaeelseisvat abielu.

Päris üldine oli uskumus, et kirikusse ei tohi sõita märahobusega.

Kui kirikusse sõidul esimene vastutulija oli naine, tähendas see halba.

Laulatusele sõitjate ees ei tohtinud keegi risti üle tee minna – seda peeti nõiaks või pahasoovijaks. Ristteest üle sõites poetati ristteele raha.

Pruut ei tohtinud laulatusele ühtegi nõela kaasa võtta – et elu ei tuleks okkaline.

Enne laulatust ei tuhtinud noorpaar kellelegi käega tere anda – annavad õnne ära.

Teel sõidukist altari ette ja tagasi ei tohtinud keegi pruutpaari vahelt läbi minna – sellest usuti tulevat riidu, tülisid ja isegi abielu lõhkiminekut.

Pruutpaaril, eriti mõrsjal, soovitati laulatusele põues kaasa viia rahatükk, et halbu olendeid eemale hoida.

Altari ees pidi üks abielluja astuma teisele jalale – kelle jalg peal, see oli abielus n.-ö. peremees.

Et lapse sünnitamine oleks kergem, selleks pandi pruut laulatusel närusesse särki või tõmmati särk lihtsalt lõhki. Sama eesmärki taotles säärepaelte lahti jätmine või laulatuse ajal peiu kuuehõlma peale astumine.

Pärast laulatust ei tohtinud keegi peale peiu pruuti enne pulmalauda istumist puutuda.

Originaali autor: Jaana Rokk

Või äkki saad siit lisainfot?

Ajaloolised pulmatraditsioonid Eestis

Pulmad on eestlaste elus olnud tähtis sündmus juba ammustest aegadest. Nende suurejoonelise korralduse ja kestuse järgi võib isegi väita, et tänapäeval pole pulmapeod samavõrd lõbusad kui vanasti.

Väike selgitav pulmasõnastik - mis on mis ja keda kuidas…

Eelkosjad oli väike eelkokkulepe kosilaste tulekuks. Põhjuseks oli hirm kosjade tagasilükkamise ees ja teadupärast oli kosjade tagasilükkamine oli ebameeldiv ja pilkeid kaasatoov.

Pulmad.ee juhtkiri - miks me oleme sellised nagu oleme ?

Seda pikemat juttu, mis siin allpool nüüd tuleb, saab tulevikus võtta kui minu ja siis ka Pulmad.ee eksisteerimise alusdokumenti. See on see idee, miks mina üldse Pulmad.ee-ga tegelen ja selle üldse kunagi lõin.

Pruudiloori lugu

Et siis miks on pruudiloor ja miks seda kasutada ja kuidas seda kasutada.

Imelised ideed "Jõulu Pulmade" korraldamiseks!

Ho-Ho-Ho It's Christmas Time! Seoses Jõuludega, mõtlesin jagada teiega ühte huvitavat inglise keelset  artiklit, mis sotsiaalmeedias silma jäi.