Eelkosjad oli väike eelkokkulepe kosilaste tulekuks. Põhjuseks oli hirm kosjade tagasilükkamise ees ja teadupärast oli kosjade tagasilükkamine oli ebameeldiv ja pilkeid kaasatoov. Eelkosjad olid kas mõni sümboolne toiming või siis päris otsene küsimine.
Ehalkäimine oli suvine tüdrukutel öösel külaskäimine. Ehale mindi ainult leeritatud tüdrukute juurde ja ehalkäijad olid ka ise leeritatud. Ehalkäimine algas sellest, et tüdrukud pidid „saama võtme“ ehk saama loa minna lakka või aita magama ja see ei toimunud varem kui paastumaarjapäeval (25.märts) ja ehalkäimine kestis läbi suva kuni mihklipäevani (29.sept.). Ehalkäimise päevadeks olid teisipäev ja neljapäev. Ehalkäimine oli suuremalt jaolt heaks kiietud tegevus, aga oli ka peremehi, kes ei soovinud, et tüdrukud hommikul väsinud on ja olid kangesti selle vastu. Peremeeste vastuseisust hoolimata käisid tüdrukutel ehalised ja kõigele lisaks tihti sellistele peremeeste ka sümboolseid „kingitusi“, nagu viidi vanker aida katusele või aeti kaev kinni. Ehalkäimine oli täiesti tavaline komme leeritamise ja kosjade vahel.
Kihlasõrmus on uuemaaja tava, mis on asendanud pärimuslikud kosjakingid kui kihlaraha. Praeguseks on jäänud see ainukeseks väliseks märgiks kihlusest.
Isamees ehk mõõgaisa on peiu peamine abiline nii kosjade kui ka pulmade läbiviimisel. Isameheks oli vanem sõnaosav mees, vahel ka hea naaber. Oluline oli sõnaosavus ja kommete tundmine.
Kosjad on pruudi ja vanemate nõusoleku saamine abiellumiseks. Kosjas käidi tavaliselt noore kuuga ja teisipäeval või neljapäeval, uuemal ajal ka reedeti. Kosja mindi kõige uhkema sõidukiga ja pidulikult riides ning kosjas käis peigmees koos isamehega. Kosjajuttu ajas isamees, kaasas olid alati käsiraha, kosjakingid, kosjaviin (mis pidi olema punaseks värvitud) ja kosja kakk. Kui pererahvas oli joonud kosjaviina ja maitsnud kakku, olid kosjad vastu võetud. Kosilastele pakuti süüa – juua ja nad lahkusid alles hommikul.
Pulmalipp näitas pulmade algust, lipp oli kaasas ka pulmasõitudel, peiu sõidul pruudikoju kihutas äi lipuga ette, teatamaks tulekust. Lipuks oli üldiselt riigilipp, erandlikult teatakse ka punavalgest pruudi- ja sinivalgest peiulipust. Praegu on hakanud levima tava, et lipu võib hoopi ise teha ja pruudi varastamise asemel varastada hoopis pulmalippu. See tava on tekkinud ainult pulmaliste ohutust silmas pidades, kuna enam ei toimu tagaajamised regede ja vankritega.
Tanutamine oli vanasti pulmapeo tipphetk, kus mõrsja varustatakse naisele tunnuslike riideesemetega, sellega muutus mõrsja noorikuks. Tanutamine oli vanasti pulmaliste est varjul toimunud rituaal, viimasel ajal on hakatud seda tegema rohkem mänguliselt ja otse pulmaliste ees.Tanu pandi pähe kolmel korral, kahel esimesel korral raputas mõrsja tanu maha või siis lükkas selle maha peiupoiss mõõgaga. Peale tanutamist seoti ette ka põll, siis olid mõrsjal kõik abielunaise tunnused.
Pruudipärja mahamängimine kaasaegsete pulmade tipphetk ja korraldatakse pulmades kahte moodi, eestipäraselt ja ameerikapäraselt. Eestipäraselt võetakse kõik vallalised noormehed ja neiud ringi ning pruutpaar ringi keskele. Alustatakse „Pruudipärja“ laulu laulmist ja ringiratast liilumist, pruutpaar ringi sees liigub vastassuunas. Viimase salmi ajal paneb pruut ühele vallalisele neiule pähe pärja ja peigmees ühele vallalisele noormehele kaabu või seob kaela lipsu ja ongi selgunud selle pulma uus pruutpaar.
Ameerikalik pruudipärja mahamängimine käib nii, et pruut viskab pruudikimbu üle õla tema selja taha kogunenud vallaliste neiude hulka ja kes siis selle kimbu saab, see saab järgmisena mehele.
Pulmatort on peale pruudipärja mahamängimist peosaali toodav tort, mille esimesed kaks tükki lõikab lahti õige pruutpaar ja siis kogu pulmarahva ees peavad nad teineteisele samaaegselt oma torditüki ära söötma. Ülejäänud pulmatordi lõikab lahti uus pruutpaar, kes just hetk tagasi said pruudipärja omanikuks.
Järelpulmad olid kas päev või siis nädal peale pulmi peetud pidu. Külaisteks olid kõige lähemad sugulased ja kes ei saanud minna, see pidi vähemalt kingitusi saatma.
