Pulmad on eestlaste elus olnud tähtis sündmus juba ammustest aegadest. Nende suurejoonelise korralduse ja kestuse järgi võib isegi väita, et tänapäeval pole pulmapeod samavõrd lõbusad kui vanasti. Arvukad õnne- ja viljakusrituaalid pidid sisendama abiellujatele usku, et neil on tulevikus nii majandusliku jõukust kui ka tugevad ja terved järglased.
Arvukad õnne- ja viljakusrituaalid pidid sisendama abiellujatele usku, et neil on tulevikus nii majandusliku jõukust kui ka tugevad ja terved järglased. Mõrsja valimine oli muistsetel aegadel üsna lihtne: meelepärane tütarlaps kas osteti või rööviti. Tütarlapse nõusolek polnud tähtis. Tuntakse ka röövimist tema nõusolekul. Tavaõiguse järgi tuli vanematel abieluga nõustuda, kui röövijatel õnnestus neidu terve öö otsijate eest varjata. Aja jooksul hakkasid järjest suuremat kaalu omandama noorte endi soovid. Sellele aitas kaasa noorte suhtlemine kiigemäel ja külapidudel, samuti ehalkäimine ja õitsilkäimise tava.
Laulupulmad
Eesti pulmad olid nii nimetatud laulupulmad: laul saatis kombetalituse kõike lõike neid seletades või kommenteerides. Vanadele pulmakommetele oli iseloomulik noorte abiellujate passiivsus. Nad ei osalenud milleski aktiivselt: olid küll ühe või teise kombelõigu keskmes, kuid lasksid kommetel nii öelda toimida. Pulmi peeti üldiselt talvel, viimane piir oli veebruar.
Talvel ei olnud mitmepäevaseid pulmi segavaid põllutöid. Ka olid talud talvel kõige jõukamal järjel, siis jätkus vara pulmi pidada. Pulmad peeti noorel kuul ja kestsid tavakohaselt 3 - 4 päeva. Pulmade alguspäev on olnud väga erinev. Varasemad teated märgivad pulmade alguspäevaks neljapäeva ja pulmad lõppesid tavaliselt pühapäeval. Uuemad pulmapeod algasid esmaspäeval ja lõpp oli neljapäeval. Eesti pärimuslike pulmade oluline tunnusjoon on laulurohkus. Vana regilaul on säilinud elavana kõige kauem pulmades. Pulmaliste mõlemat poolt, mõrsja poolset vakarahvast ja peiupoolset saajarahvast, esindas oma laulik ehk kaasik. Pulmalaulikud olid eeslauljatena ühtlasi head kombestiku tundjad ja tegelikult juhtisid pulmarituaali, ehkki vormiliselt olid juhid saajarahva poolt isamees ja vakarahva poolt kaasanaine. Peale kommete tundmise ja laulude teadmise pidi pulmalaulik olema ka sõnaosav improviseerija: tuli reageerida vastaspoole igale märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev.
Pulmajuht
Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Kaasanaine oli mõrsja abiline, saatjaks kirikuteel, pulmalauas ja teistes rituaali osades. Kaasanaise roll oli passiivne, ta ei olnud algataja, vaid algatusele reageerija. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud, kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule.
Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nenede peamine ülsanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla.
Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine tähtis tegelane oli mõõgaema - isamehe naine, kelle ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Algselt kutsuti pulma ainult abielus sugulased. Tuttavad, naabrid ja eriti noorrahvas pääsesid pulma ainult kontvõõraste ehk lapulistena.
Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Seegi oli ühise abistamise vorme. Tavaline talu poleks suutnudki mitmepäevaseid pulmi pidada.
Pulmakoti viimine püsis kaua elavas traditsioonis ja jääb elama ja elab praegugi. Esimesel pulmapäeval valmistuti peiukodus sõiduks mõrsjakoju. Ilmselt vanem on tava saata mõrsja järele pulmaliste esindus: isamees ja peiu ning peiupoisid. Hiljem on pulmarongiga liitunud teisedki pulmalised, ainult pulmavanemad jäid kindlasti koju.
Esimesed teated pulmade kohta märgivad pulmaliste ratsutamist. Ent 18. sajandist peale on ilmunud kirjeldustesse ka sõiduvahend - regi või saan. Pulmarong läks teele müra ja käraga, hõisati ja helistati kelli. Peiuposs ratsutas aeg-ajalt ümber pulmarongi. Kui pulmarong jõudis mõrsjamaja lähedusse, tehti peatus ja peiupoiss kihutas saaja lähenemisest teatama. Talle pakuti õlut ja anti kannuga kaasagi, saajarahva kostitamiseks. Kui teateviija oli tagasi jõudnud ja talle edasiandnud, algas saaja sissesõit - pulmade laulurohkemaid järke.
Saabumine peokohta ja mõrsja lunastamine
Värav oli tavaliselt suletud ja selle taga ootas vakarahvas. Algas vastastikune laulmine. Küsiti, kes on tulijad ja miks nad nii hilja tulevad. Teiselt poolt õigustati tulemist või vabandati hilinemist tõkkega teel. Algas sissesõiduloa kauplemine. Luba saadi pärast lunaraha maksmist või passi ettenäitamist. Lunaks oli suur raha pung. Enne tuppa astumist lõi peiupoiss mõõgaga uksele risti. Toas kutsuti saajarahvas kohe lauda sööma. Mõni suutäis maitsti, kuid sööma ei asutud. Nõuti mõrsjat näha. Mõrsja nõudmine, otsimine ja väljatoomine oli pulmarituaali teine järk, samuti väga laulurohke. Kombel oli mitu kohalikku eriarendust:
- mõrsia väljatoomine - mõõgaema toob mõrsja koos pruuttüdrukutega mõnest kõrvalhoonest peiu kõrvale;
- mõrsja mõistatamine - mõrsja ja pruuttüdrukud istuvad kõrvu, ujuga kaetud - saaja esindaja peab mõrsja ära tundma
- ebamõrsja pakkumine - peiule pakutakse mõrsja pähe naiseks riietatud vanameest, keda peig tantsitab ja leiab, et mõrsja pole õige;
- mõrsja otsimine - mõrsja on sõna otseses mõttes peidetud ja saaja esindaja peab ta üles otsima.
Kui mõrsja oli leitud ja peiu kõrvale toodud algas söömine. Vanema tava järgi söövad sissesõitnud pulmalised enne teisi. Noorpaari söömise kohta on rohkesti paikkonniti varieeruvad teateid. Algsem näikse olnud tava, et noorpaaar ei söönud teistega koos, vaid istus ainult ühises lauas. Levinud kombe kohaselt neid söödeti: kaasanaine andis mõrsjale, isamees võis peiupoiss peiule kolm suutäit. Hilisem on teade, et noorpaaril olnud ühine nõu ja nad söönud, kindad käes. Kas esimese pulmapäeva hilisõhtul või teise varahommikul toimus pulmade esimese poole tähtsaim sündmus: mõrsja lahkumine vanematekodust. Mõrsja viidi alati pimedas.
Lääne- ja Lõuna-Eestis eelnes erasõidule mõrsja lunastamine: kui mõrsja tõusis, pidi peig panema istmele mõrsja sabaraha, mis jäi mõrsja emale tänuks tütre kasvatamise eest. Levinud tava oli võimalikult paljude esemete "varastamine", kaasa võtmine saajarongoga. "Varastasid" peiupoisid, seda püüdsid takistada pruudivennad. Mõrsja asus teele, nägu kinnikaetud: pähe oli seotud suur õlgadeni ulatuv ja eest kolme sõlega kinnitatud rätt. Nägu kaeti, et miski kuri ei hakkaks mõrsja külge. Isamees viis mõrsja süles saani. Kohati mängiti naise "tõmbamist": mõrsja istus pruudivendade vahel, kes teda hoidsid. Peiupoisid pidid mõrsja lausa jõuga lahti kiskuma ja ära viima. Teisal on saajarahvale pakutud õige mõrsja asemel ebamõrsjad. Põhja-Eestis sõitis vakarahvas koos mõrsjaga peiukoju. Ilmselt vanem on Lääne- ja Lõuna-Eestis püsinud tava, et mõrsjaga koos läksid ainult kaasanaine, pruuttüdrukud ja pruudivennad. Teised järgnesid hiljem: kui mõrsja lahkus õhtul, siis järgmisel hommikul; kui mõrsja lahkus hommikul, siis lõuna ajal. Vanem on olnud ilmselt seegi tava, et peig ja mõrsja ei sõitnud sama hobusega ja samas sõidukis. Mõrsjat sõidutas kas või pruudivend või peiupoiss. Sõidutaja püüdis mõrsjat "ära ajada", vastaspoole pulmapoiss aga seda takistada. Kui äraajamine õnnestus, pidi teise poole pulmapoiss mõrsja välja lunastama. Nagu tuldi, nii ka lahkuti suure müraga püsside paugutamise ja hõiskamisega - lärm pidi eemale hoima kõik kurjad olevused. Külapoisid tegid teele tõkkeid ja nõudsid "passi", millest saadi üle õlle, hiljem viina pakkumisga.
Pulmarongi tavad ja kõiksugu muud tavad
Pulmarongiga on seoses mitmesuguseid uskumusi: kui mõrja tagasi vaata, siis sündisid lapsed tema nägu; ristteest üle sõites pidi mõrsja poetama säärepaela või sõrmuse, et loomadele kaju ei sünniks; jõest ülesõitmisel viskas mõrsja vette säärepaela või sõrmuse, et lastel ei oleks veesurma karta. Ka peiukoju saamisel ruttas peiupoiss ette teatega, et nüüd tullakse. Ta sai kaasa õllekannu, kostitamaks saajalisi. Kannu tuli hoida, et piiskagi maha ei loksuks, muidu jääks noorpaar lasteta. Kui kõik olid joonud, visati ülejäänud õlu kõigi nelja tuule poole või mõrsjat vedanud hobusele pähe. See oli jäänuk joomaohvrist. Tavaliselt ei sõitnud saajarong sisse väravast, vaid lõhuti tarast tükk maha või kasutati mõnd muud ebatavalist õuelepääsu.
Kui pulmarong õues peatus, tõmbas peiu isa või peiupoiss mõrsja hobusele looga ühe rapsuga pealt ja viskas katusele. Looga mahakiskuja sai mõrsjalt tasuks kindad. Peiu ema laotas saani ette kasuka või villase vaiba, millele mõrsja astus või tõsteti. Sellest loodeti head lambaõnne või mõrsja leplikku südant või üksmeelset elu. Mõrsja heitis vaibale või kasukale vöö. Majja mõrsja kas talutati või kanti. Mõrsja ees astus isamees või peiupoiss ja lõi mõõgaga riste ukselävele ja igasse nurka, et peletada kurja. Igale lävele heitis mõrsja kindapaari. Kohati oli tava tõsta mõrsja üle leivalabida, et leiva õnn majja jääks. Oma uude kodusse ei tohinud mõrsja astuda vasaku jalaga. Mõrsja majja astudes pidid tuled põlema. Mõrsja asetati laua taha istuma. Järgnes uju heitmine ehk "pea lahti laulmine": isamees viis mõrsja taas õue, võttis mõõgaotsaga uju mõrsja peast, keerutas seda kolm korda ja viskas katusele. Järgnes söömaaeg.
Mõrsja sülle pandi rüpepoiss, peiu kõige noorem meessugulane, kellele mõrsja andis sukad või kindad. Kombega taotleti, et esimene laps oleks poiss. Ka sedapuhku oli noorpaari söömine tagasihoidlik. Enamasti oli nende söögiks või ja soolaga leivaviil, mis murti pooleks. Söömisele järgnes pulmarituaalis uue kodu tutvustamine mõrsjale. Peiu ema viis minia läbi talumaja kõigi ruumide, mööda õue ja majapidamishooneid. Tingimata käidi kaevul. Mõrsja pidi andeid andma igale poole, kindlasti aga koldele, kaevule ja igale näidatud loomale. Selles tavas on näha algset ohvritalitust, majahaldja lepitamist uue asukaga ja tema heatahtlikkuse võitmist. Andeid korjas üles peiu ema. Teine pulmapäev algas vakarahva saabumisega peiukoju. Sellega seostunud tavad on samasugused nagu saajarongi saabumisel mõrsjakoju. Ka nüüd küsiti saabumise põhjust. Lauldi vastastikku ja peeti sõnasõda, kuni tulijad sisse said. Mõrsja oli peidetud. Vakarahvas nõudis mõrsjat näha. Ka vakarahvale pakuti ebamõrsjat. Kui mõrsja lõpuks esile toodi, siis hakati sööma.
Kohati juba söömise ajal, kohati pärast söömist toimus pulmade tähtsündmus- mõrsja tanutamine, talle naise peakatte pähe panemine. Selle toiminguga muutus neiu abielunaiseks ja teda hakati nimetama noorikuks. Tanutamist toimetati poolsalaja, ainult tähtsamate pulmaliste juuresolekul. Tanutamise koht ja aeg ning tanutaja isik olid paikkonniti erinevad. Enamik vanemaid teateid võimaldab pidada algsemaks tanutamist peiukodus. Tanutajaks näikse olnud peiu ema või mõõgaema. Tanutamisel istus noorpaar kõrvuti laua ees, millel olid leivapäts, õllekann ja lihavaagen. Lõiganud mõrsja juuksed, suges tanutaja tal pead, võttis siis tanu, lõi sellega talle vastu põski ja ütles tanutamissõnad, mida teisendati vabalt, kuid mis sisaldasid alati käsku "Pea mees meeles!". Siis pandi tanu pähe. Sead korrati kolm korda. Kahel esimesl korral pandi tanu viltu ja mõrsja raputas selle maha. Tanutamise ajal pidi nooruk nutma, et mitte nutta hilisemas eas.
19 sajandi lõpus hakkas tanutamist asendama pruudipärjamäng. Mirtides või loorberitest pruudipärg mängiti maha, selle uuest omanikust sai järgmine pruut. Kõrvu pruudipärjaga on siin-seal maha mängitud ka peiu müts.
Tanutamisega haakub põlletamine. Ka põll oli abielunaise kohustuslik riideese. Ometi polnud põlletamine pulmarituaali tingimatu osa ega olnud ka üle maa levinud. See oli kombeks peamiselt Põhja-Eestis. Põlle etteseadja ehk põlletaja oli tavaliselt peiupoiss. Põll seoti ette naljatuste saatel. Alles pärast mitmeid katsetusi leiti pölle õige koht ja seoti see noorikule ette. Põlletamisega oli seoses põllelappimne, mille algatas pruudivend. Kurtes, et peigmees on ostnud katkise põlle, kutsus ta pulmalisi põlle lappima. Lapiti mõistagi rahaga. Esimese mündi heitis peig, järgnesid peiupoiss ja teised pulmalised. Pruudivend näitas piitsavarrega: siin on auk ja siin on auk! Peiupoisid tõid pulmalisi ükshaaval põlle lappima, vastupuiklejaid ka vägisi. Kogutud raha jäi mõrsjale.
Teine pulmapäev :)
Teine pulmapäev lõppes noorpaari rituaalse magamaviimisega. Levinud komme oli noorpaar esimeseks ööks viia magama lambalauta. Hiljem on ase tehtud lakka või aita. On teateid, et noorpaar sai oma sängi alles esimese lapse sünni järel. Aseme tegi peig heintest, mida ta ise oli niitnud. Asemeriided tõi noorik. Võõras ei tohtinud asemel istuda või katsuda, et ta ei viiks ära noorpaari õnne ega tooks vahele tüli. Noorpaari juhtisid aseme juurde peiu ema ja kaasnaine. Hommikul äratati noorpaar laulu, pillimängu või huikamisega. Asemele jättis noorik vöö. Esemed sai see, kes aseme üles tegi. Pesuvee toomine oli peiupoisi või pruuttüdruku ülesanne. Pesuvette viskas noorpaar raha, mis jäi vee väljaviijale.
Valitses uskumus: kes noorpaari pesuveega silmi peseb, on järgmine abielluja. Kolmanda pulmapäeva keskseim sündmus oli veimevaka jagamine. Veimekirst toodi koos vakarahvaga või käidi eraldi kirstu toomas. Veimede jagamise algatas saajarahvas. Vakarahvas nõudis kirstu lunastamist. Isamees või peiupoiss pidi kirstu keskele ja igale nurgale mündi, alles siis avati kirst. Raha sai noorik endale. Veimed olid veimevaka sees. Pruudivend tõi veimevaka pes peal lauale, mille taga istusid noorpaar ning isamees ja kaasnaine. Isamees kutsus veimede saajad ükshaaval nimepidi "pulma". Veimed ulatas saajale pruudivend mõõga otsas. Paeltega kokkuseotud suka- ja kindapaar oli "täiend anded". Vaesem pruut andis kas sukad või kindad, need olid "pooled anded".
Pulma ametimehed said "suured kimbud", kus olid särk, sall, sukad ja kindad. Esimesena anti veimed ämmale- ja äiale, siis said pulma ametimehed, seejärel teised pulmalised. Põhja-Eestis oli tuntud vakatants: iga veimekimbusaaja pidi kaasanaisega või kirstu kohaletoojaga tantsima. Hilisemal ajal on veimevaka jagamine kokku sulanud rahakogumisega: annete saajalt nõuti raha. Kohati ei ole kõneldud vaka jagamisest, vaid vaka jagamisest.
Algsem näiks see olevat tava, et annete saamisel lubati noorukile kingitusi. Lubadused olid enamasti metafoorilis-allegoorilised, ka huumoriga peidetud karmi tegelikkuse tõotamine. Mitmel viisil rahakorjamine oli pulmades üldine. Kõige uuem ja ühtlasi kõige levinum oli viinaga rahakogumine pärast veimede jagamist. Noorpaar istus laua taga, laual viinapudel ja tühi taldrik. Isamees kutsus pulmalisi laua juurde ükshaaval, nimepidi ja tähtsuse järjekorras, vaheldumisi saaja- ja vakarahva hulgast. Igaüks pidi taldrikule panema mündi ja sai siis lonksu viina. Sageli kujunes rahapanemisest võistlus: loobiti raha ja hüüti "Peiu käsi peal" ja "Pruudi käsi peal". Võitja oli see pool, kes viimasena raha pani. Sestap oli pulma minnes mõistlik võtta rohkesti raha kaasa. Raha koguti ka mõrsja kingaga, nooriku tantsitamisega, põranda pühkimisega - noorik pühkis põrandat, pulmalised heitsid põrandale raha, peiupoisid ajasid jalaga pühkmeid põrandale laiali, kui leidsid, et raha oli vähe - nii kestis pühkimine ja rahapanemine kauem. Seesugust "kopika korjamist" hakati jõukamates peredes põlustama juba 19. sajandi viimasel veerandil. 20. sajandi alguses püsis komme veel ainult äärealadel. Rahakorjamine oli ühise abistamise vorme nagu ka pulmakoti kaasavõtmine.
Pulmade lõpetamine
Ka pulmade lõpetamine oli traditsioonipärane. Kohati lõpetati pulmad nooriku tantsitamisega - "pulmade lõhki tantsimine". Tavaline pulmade lõpetamise märguanne oli lõputoit, enamasti kapsad või kapsasupp. Väga sageli oli lõpumärgiks liha puudumine laualt. Lõputoiduga kaasnesid ka mitmesugused märguanded, näiteks väljast toa seinale koputamine. Kui neist ei aidanud, tõi noorik voki keset tuba ja hakkas ketrama. Siis pidid juba kõik aru saama, et pulmad on sedapuhku läbi. Kui lõpumärgid olid antud, oli kombeks lahkuda. Eriti Lääne- ja Lõuna-Eestis järgnesid pulmadele järelpulmad, kuhu tulid ainult ligemad sugulased. Need peeti, kas nädal pärast pulmi või pulmadele järgneval pühapäeval enamasti nooriku endises kodus. Peig viis ämmale kingitusi ja sai lubatud kaasavara. Kohati on peetud ka kahekordseid järelpulmi: nädala pärast mehe kodus ja kahe nädala pärast nooriku endises kodus. Kuigi pulmakommetes on rohkesti tegemist viinaga, ei tähenda see, et pulmades oleks vanasti palju joodud. Põhiline jook oli õlu. Viin oli mõneti rituaalne jook, mida pakuti - lonks, mitte enam - ja joodi kindlatel puhkudel.
Nüüdisaeg
Nüüdsel ajal on pulmade traditsionaalne osa vähenenud, igaüks korraldab pulmi nii, nagu oskab ja rahakott võimaldab. Materiaalne külg on tõusnudki esikohale pidustuste sisustamiseks ei kasutata mõjuvaid ja värvikaid tavasid teatud kindlate mängude, tantsude ja laulude näol. Järjest rohkem segunevad eri rahvaste traditsioonid. Neist tänapäevale kohast pulmakombestikku luues on oluline jälgida, et rituaalid võetakse tarvitusele koos oma tähendusega, muidu pole neil sisulist väärtust. Näiteks juhtub üha sagedamini, et pruudikimbu tellib pruut ise. Sellega jääb ta ilma rõõmust saada pulmapäeval kaunis kimp kingituseks ja üllatuseks.
Pruudikimp kaotab tähenduse, selle tellimine on lihtsalt üks pulmaeelne toiming. Nagu nähtub ajaloost, oli enamik pulmarituaale seotud ennete ja uskumustega ning nende abil sisendati noorpaarile usku oma eluõnnesse, sigivusse ja heasse läbisaamisse.tänapäeval asendavaid neid rituaale vaid pulmarahva käepigistused ning salmike või paarisõnaline õnnitus kaardil. Käesurujate järjekorda ja kiiresti öeldud soovid ei kannata võrdlust kunagis mitmepäevase pulmarituaaliga ning selle toimega. Tänapäevaks on pulmad kaotanud muistse pärimusliku ilme.
Pulmi peetakse enamasti kevadel ja kevadsuvel. Üldiselt on pulmad lühenenud, kestavad enamasti päeva, harvemini kaks. Rahapanemine on asendunud pulmakingitustega. Pulmakoti jäänukid on tort ja pudel. Vanadest tavadest on kohati püsinud pulmarongile tõkete panemine, et viina norida ja mõrsja röövid.
Tänapäeval on pulmakülalised enamsti abiellujate sõbrad, töö- ja õpingukaaslased, seepärast ei ole enam kahe sugukonna tegelikku ega teeseldud vastuolu, mis pulmade vältel kaob. Omaaegsete pulmajuhtide isamehe ja kaasanaise asemele on astunud kas palgaline peojuht või mõni noorpaari mõjukalt esineda oskav sõber - pulmavanem. Tegutsemisruumi vähesuse tõttu piirdub temagi võim laua ja tantsupõrandaga. Aga ka tänapäevane pulmavanem peab olema sõnaosav ja kiire reageerija nagu muistsed pulmajuhid.
Perekond saab alguse abielu sõlmimisest, mis isegi rasketel agadel on olnud vastavalt võimalustele pidulikult tähistatavaks sündmuseks. Seepärast on ka ajast aega pruuti-peigmeest püütud päevakohaselt ehtida. Tänapäeval peame üllatavaks, kui pruut rõivastub kärepunasesse või sünkmusta, kuid ometi on olnud aeg, kus just punane on pruudi soosituim värv. Samal ajal - nimelt keskajal - oli valge värv kasutusel vaid kõrgkihtide hulgas ja andis tunnistust ülimuslikust asendist, kuid ei liitunud pulmariietega. Pruudi värv nii aadlike kui ka alamrahva hulgas oli punane. Alles 18. sajandil riietusid Inglismaa kõrgemast seisusest mõrsjad valgesse ja hõbedasse ning ilmselt sealt hakkas see komme levima ka alamklassidesse. 19. sajandil seostati valget värvi neitsilikkuse ja süütusega.
Valge riietuse võidukäik algas siiski alles 19. sajandi lõpupoole. Valget ei peetud mitte üksnes ilusaks värviks, vaid mõrsja puhtuse ja süütuse sümboliks. Valge oli ka rõõmu värv. Kui sõja-aastatel ja neile järgnenud kitsastes oludes nii mõnedki ennustasid piduliku valge kleidi ja sinna juurde kuuluvate ehete ajahõlma kadumist ning muuseumieksponaatideks muutumist, siis tänapäeval võime tõdeda vastupidist: valge kleit, loor või peaehted ja mitmesugused lisandid on muutunud pruudi riietuse lahutamatuks osaks. Loomulikult on teinud pruutkleit kaasa teinud aastakümnete moetrendid ja kohanenud vastavalt uutele materjalidele. Näiteks 1950-ndatel aastatel tulid kasutusele kuntstmaterjalid, täissiid asendus kunstmaterjaliga ning kleit oli valdavalt lühike. 1960-1970-ndail aastail vaheldus pruutkleidi pikkus minist maksini ning julgemad pruudid riietusid isegi shortsidesse. Pikad, rikkalikud ja ülipidulikud pruutkleidid muutusid soosituks 1970-ndate aastate lõpul ja 1980-ndatel aastatel. Käesoleval aastakümnel on valged, romantilised ja rikkalikud pruutkleidid paljude lemmikuks. Valitakse loomulikult paljude heledate toonide hulgast, pruutkleit ei pea olema tingimata kriitvalge.
Pruutkleitide lahendusi on palju, ja kui ühtsest moest rahvusvahelises mõttes rääkida saab, siis üsna tinglikult. Eks on ikka nii, et Ameerika pruut on ameerikalik, Saksa pruut on saksapärane ja Prantsuse pruut on prantsuslik. Midagi on kõigis ühist, detailides aga küllalt palju erinevat. Kindlasti on Eesti pruudi rõivastuse eripära tingitud ka teatud tratitsioonide ja tõekspidamiste arvestamist. Meie esivanemate pidulikud pruudirõivad on meile lähedased ja need on ka tõesti kaunid. Tore oleks, kui meie noored astuksid abiellu eesti rahvarõivastes, kuid sel juhul peb olema rahvarõivastes nii pruut kui peigmees. Ja rahvariiete puhul peaksid olema rõivastatud pruutneitsi ja isamees ning üldine pulmakorraldus peaks olema rahvuslik. Eestlaste pulma rõivad on lihtsad ja karged.
Traditsioonilise pruudirõivastuse juurde kuulub loor. Algselt oli naise peakate - linik, rätik, müts või tanu - märgiks neiu siirdumisest abielunaise seisusesse. Vanarahva kombe kohaselt tohtisid ainult vallalised tütarlapsed käia paljapäi. Peakatte mõtteks oli ka kaitsta mõrsjat pahade vaimude eest. Alles hiljem kujunes peakattest - loorist - puhtuse ja süütuse sümbol. Tänaseks on loori sümboolne tähendus peaagu kadunud ja loori kasutatakse vaid ehtena. Loor võib olla lühike või ka mitme meetri pikkune pruutneitside poolt kahtav ehe. Loori valides tuleb meeles pidada, et sellega tuleb tuleb liikuda, istuda ja isegi tantsida. Looride kõrval kasutatakse peaehtena veel diadeeme, kroone, pärgi, kunst- või elavatest lilledest kaunistusi. Eriti kaunid on elavad lilled loori kinnituskohtades. 1930-ndatel aastate mood oli, et kes juba kannab loori ja pruudikimpu, see peab olema pealaest jalatallani pruut. Seepärast valigu pruut hoolikalt oma garderoobi, alates ihupesust ja lõpetades kingade-sukkadega.
Vanasti oli pulmapäeval tütarlapsel õigus viimast korda käia lahtiste juustega. Juukseid peeti eriti võrgutavaks ning seepärast ei tohtinud abielunaisena enam oma veetlevaid lahtisi lokke kellelegi näidata. Tänapäeval on kõige parem alustada pruudisoengu ettevalmistamisest juuksuriga konsulteerida. Kui on vaja teha keemilise lokke, juukseid värvida või ette võtta muid suurimaid töid, ei tasu neid jätta viimateks päevadeks. Juuksurile tuleb teada anda ka kleidimood ja peaehe, sest sellest sõltub soengumood.
Öeldakse, et peigmees määrab pulmarõivaste laadi ja pruutkleidi tegumood oleneb peigmehe riietusest, on selge see, et pruutide soov riietuda üha printsessilikumalt seab lisatingimusi ka peigmehe riietusele. Peigmehel on võimalus riietuda frakki, sakoülikonda, smokingusse, tumedassse või heledassse ülikonda. Sako osas on etiketiõpikutes küll vastakaid arvamusi ja on kinnitatud, et sako ei ole pidulik ülikond, vaid härrasmehe külaskäiguriietus. Rahvusvahelises moepildis on aga sako taas populaarseks. Varasematel aegadel oli sako elegantne päevaülikond, mida kanti enne kella kuut õhtul, siis tänapäeval ei vahetata sakot enam õhtuks fraki vastu. Sakoülikond koosneb mustast sabakuuest, musta-hallitriibulistest pükstest, valgest särgist, hõbehallist lipsust ja hõbehallist vestist. Sakoülikonna juurde kuuluvad mustad lakk-kingad ja mustad või tumehallid sokid. Kui peigmees on sakoülikonnas peaks samaväärselt riides olemas ka isamees ja mõrsja saatja. Teine võimalus pidulikuks riietuseks on frakk. Selle juurde kuulub tingimata valge pidulik särk ja valge vest. Samuti on peigmehe lips sel juhul valge. Kingad on lakknahast ning sokid õhukesed ja musta värvi. Riietumisnõuded ja -kombed on aastatega muutunud vähem rangemaks ning liikunud üha suurema vabaduse suunas. Ameerika Ündriikides on smoking soositud peigmehe rõivastus. Smoking oma siidrevääride ja siidpaeltega pükste küljeõmblustel on pidulik, kuid mitte nii jäik kui frakk. Stiilne on must smoking, kuid peigmehele sobib suurepäraselt ka valge - see on imekaunis noore saleda meesterahva seljas. Särk peab olema tingimata valge, rinnaesist sobiksid ehtima voldid. Smokinguga kantakse vesti või siidist vööd ja rinnas siidrosetti. Omal kohal oleksid tagasihoidlikud mansetinööbid. Kingad võivad olla mustad lakknahast ja nendega sobivad ainult mustad sokid. Suurem tõenäolisus on see, et oma elu suurpäevale korralikus rätsepaülikonnas: talvel tumedas, suvel heledas. Ülikonna juurde kuulub valge särk, lips või kikilips. Külalised tohivad kanda frakki või smokingut ainult sel juhul, kui ka peigmehel on vastav riietus; noorpaarist uhkem olla ei sobi kellelgi.
Kirjalike kutsete saatmine on tänapäeval üks kindlamaid pulmatraditsioone. Suulist kutsumist ei kasutata. Kutsete saatmisel tuleb arvestada, et need ei jõuaks kohale liiga vara, aga ka mitte liiga hilja - kutsututele peab jääma aeg vastamiseks. Seetõttu on soovitatav, et külalised saaksid kutsed kätte umbes kaks nädalat enne pulmi. Viisakus nõuab neilt suulist või kirjalikku vastust, milles kutsutu teatab, kas ta osaleb pulmapeol. Vastused võimaldavad noorpaaril ühtlasi kulusid täpsustada. Kutsel on kirjas pulmapeo koht, aeg ja korraldus.
Pruut ja peigmees võivad teineteisele teha veel eraldi kingitusi, kuid neid sisaldab juba ka pulmatraditsioon ise. Peigmehe traditsionaalne kink pruudile on mõrsjakimp. Sellele paeb ilmtingimata tellima peigmees ja see ütleb mõndagi noorte suhete kohta. Valmistehtud kimbu asemel võivad olla ka lihtsalt käes hoitavad lilled, sel juhul sobib kasutada mingeid erilisi õisi. Kimbu pruudile üleandmise hetkel peab viimane olema juba mõrsjaehtes. See hetk tuleks teha võimalikult tähenduslikuks. Peigmehele on pulmatraditsioonis kingituseks ehitud pruut. Oma kauni kleidiga valmistab ta peigmehele ka üllatuse, sest vana tava ja üskumuse ei tohi peigmees enne pulmapäeva mõrsjakleiti näha.
Selle sõrmepanek kuulub eestlaste pulmatavasse alles üsna lühikest aega, 19 sajandist. Algselt sai tseremoonialt sõrmuse sõrme ainult naine - see sümboliseeris tema kuulumist mehele. Hiljem on levinud sõrmuste vastastikune sõrmepanek. Abielusõrmust kantakse paremas käes ja enamasti on tegu ilma kivita kitsama või laiema kuldsõrmusega. See jääb sõrme kogu eluks. Sõrmus asendab varasemat tanutamist. Sõrmuste siseküljele graveeritakse abikaasa nimi ja pulmakuupäev.
Pulmatants on aegade hämarusest tänapäeva kandunud komme. Vanasti kuulus pruudi tantsitamine sigivusrituaalide hulka. Nüüdisajal sümboliseerib pulmavalss pigem noorpaari sobivust ja kooskõla - kumb juhib, kuidas allutakse juhtimisele , kumb kipub domineerima. Väidetakse, et tantsupõrandal sobimine näitab häid suhteid. Pulmavalssi tantsib pruutpaar üksi. Selle ajal võib taldriku või tassi põrandale visata - killud toovad õnne.
Traditsiooniline pulmatort on mitmekihiline, sümboliseerides intiimelu algust ja viljakust. Tordi lahti lõikamine ning jagamine tähendab peo kulminatsiooni. Pruutpaar lõikab torti koos, nuga hoiab pruut ja peigmees omakorda tema kätt. Samal ajal võib pruut püüda laua all peigmehe jalale astuda, et ka perenaise sõna majas maksma hakkaks. Noorpaar sööb ühe taldriku pealt torti, või ka teineteist sööta. Siin saab pulmarahvas nende koostööd näha. Teineteise toitmine kannab ka teineteise toetamise ideed.
Pruutpärja mängimine on tänapäeva pulmapeo kindlamaid tavasid. Selle rituaaliga valitakse välja järgmine pruut ja peigmees ning nõnda sümboliseerib perekonnaelu järjepidevust. Kes ööl koguneb pulmarahvas ringi, lauldes ja ringiratast liikudes ootatakse, kes saab uueks pruutpaariks. Mõnikord on tegu juba kindlate abiellujatega, kuid ka nii on tekkinud täiesti uusi ja hiljem kokkujäänud paare. Pruudipärja mängimine kannab kindlasti iidset tanutamise ideed, sest pärja üleandmise hetkel saab pruudist noor.
Mesinädalateks nimetatakse paaari pulmajärgset nädalat, mil noortel abiellunutel jätkub tähelepanu vaid teineteisele. Uus seisus vajab sisseelamist ja harjumist, püütakse aduda end kui abieluinimesi. Mesinädalate traditsioon on käinud armastusabieluga käsikäes ja tähistab unistatud paradiisi - elu koos armastatud inimesega. Nende pidamine lükkab edasi argipäeva saabumist, on justkui üleminek tähtsatelt pulmasündmustelt tavapärasele elule. Tihti sooritatakse mesinädalatel pulmareis, et muuta see aeg eriti meeldejäävaks. Mesinädalaid pidama võib siirduda otse abielu registreerimiselt, sel juhul pidutseb pulmarahvas ilma pruutpaarita. Levinum komme on minna pulmareisile vahetult pärast pulmi, aga seda võib ka edasi lükata, kui majanduslik olukord ei luba kohe uusi kulutusi. Ehkki elu näitab, et edasilükatud pulmareis kipub nihkuma määramatusse kaugusesse ja lõpuks koguni ära jääb.
Selgitus: Originaal on kuskil internetis, kui keegi leiab, andke teada, paneme originaali lingi siia
