Kirjutan täna ühe-mehe-bändidest, eelkõige just sellistest, kes teevad pidudel tantsumuusikat. Kuna mul endal täitub järgmisel sügisel 10 aastat taoliselt muusika tegemist, siis usun, et enamvähem on mul pilt olemas, mida see stiil endast kujutab.
On täiesti mõistetav, et sooloartisti kutsumisele mõeldakse eelkõige siis, kui peosaalis on ruumi vähe ja bändi peale eriti kulutada ka ei taheta. Üks mees nurgas võtab vähem ruumi, sööb-joob lauas vähem ja küsib õhtu lõpus vähem raha ka, kui kolm-neli muusikut, igati arusaadav. Sooloartist on kompromiss ja säästukas, reeglina on see nii. Eriti kehtib see juhul, kui bänd reklaamib ennast välja, et "bändi suurus on vastavalt tellija soovile". Sellisel juhul on üsna kindel, et saate oma muusikuks mehe või naise, kes parimal juhul mängib fonogrammi saateks kitarril ( sündil vm ) lihtsamat saatepartiid ja laulab. Või siis ainult laulab. Kui sedagi.
Ma ei ütle, et see tingimata paha ja häbiväärne oleks ... inimene teeb, mida oskab ja annab tõenäoliselt oma parima. Kahjuks aga on fonogrammide peale laulmine-mängimine muusiku enda jaoks üsna tüütav, eriti, kui fonogrammi roll on suur ja kohapeal tehtava oma suhteliselt väike. Õhtust-õhtusse samad lood, samas võtmes - see on igav ja seda igavust on ka saali kuulda-näha.
Aga on võimalik ka teistsugune lähenemine. Need on sooloartistid, kes on valinud selle tee mitte suurema rahasumma nimel, vaid teevad üksinda muusikat puht põhimõtte pärast. Reeglina panustavad nad palju vaeva nii oma pillimängu- ja lauluoskuse arendamisse, aga eelkõige just isikupärase repertuaari väljakujundamisse. Ma võrdleks sellist artisti monoteatri näitlejaga. Loomulikult ei asenda selline tervet teatritruppi, aga on ju monoteatri etendusel oma võlu, oma teatav intiimne aura ja õhkkond.
Millisele peole võiks ühe-mehe-bänd sobida?
Nagu eespool kirjutasin ja nagu te ka ise teate - sinna, kus on vähe ruumi ja pole soovi bändile liialt kulutada. Sooloartist on hea ka juhul, kui soovitakse mitte just liiga valjut muusikat, sest erinevalt näiteks trummidega live-bändist on ühe-mehe-bändi helitugevus vaid nupu keeramise küsimus. Ühe-mehe-bänd ei tähenda muidugi automaatselt ka vaid mingit imevaikset pidu, aga suurele lauluväljakule ning jaanitulele ma sooloartisti ei kutsuks, juhul, kui tal just abiväge korraliku helitehnika osas pole. Sooloartist sobib suurele lavale küll, aga pigem sinna, kus nagunii keegi eriti muusikat ei kuula ega muusiku poole vaata, peamine, et tümakas mängiks.
Mis aga puutub neisse nn. "monoteatri-tüüpi" sooloartistidesse, kui nende muusika Teile ikka meeldib, sobivad nad igale poole. Te kutsutegi sellise artisti just tema enda ja ta muusika pärast.
